Maailm on miskitpidi sarnane «Bound for Glory`s» kujutatuga... On miski katastroofijärgne üsna ruraalne maailm, millesse üsna vähe inimesi järgi jäänud. Tehnikat ka eriti pole... miskid relvad katastroofieelsest ajast ja miski hüdropoonika. Üldiselt on tehnikat täpselt niipalju, kui orbitaaljaamades elavad «Kaptenid» inimestele Maal annavad. Katastroofist on möödas miski seitse sajandit ning Kaptenid on justkui inimkonna järelvaatajad. Nemad seal orbiidil on veel katastroofieelsed inimesed... Inimesed all, Maal ei mäleta, mis oli enne katastroofi ning kui kaptenid neile seda teavet pakkusid, valisid nad unustuse, teadmatuse... Vähemalt väidetakse nii legendides. Noh, võib vist öelda, et miski pole selles tekstis nii, nagu alul paistab!
Alguses on kõik justkui kena, inimesed elavad oma kummalises rajamaa-ühiskonnas, asundustest väljas eriti ei käi, sest seal tühermaadel elutsevad ohtlikud ahvid ja tiigrid. Ja aegajalt lahkub osa inimesigi sinna - nad muutuvad nn. pahadeks...
Romaanis on armastust, on kolmnurk, on üsna palju vägivalda, kuna sellised need fronterasootsiumid kord juba on... rusikaõigus! Mingil hetkel satuvad ka peategelane, tema poeg ja armuke tühermaale ning leiavad end ühest sellisest pahade asundusest...
Selgub nii üht kui teist. Hoolitsevad kaptenid polegi nii hoolitsevad... on hoopis parajad degenerandid ja perverdid. Tuleb ette ka üsna dekadentlikke õudusmomente. Tuleb ka suuremat sorti madin pahade ja kaptenite vahel, kes osutuvad üldmuljest oluliselt väetimateks... Noh laipu tuleb igatahes piisavalt, ka pahade pool-anarhiakogukonnas on piisavalt poliitikat ja sisepingeid...
Äärmiselt nauditav kompott on igatahes välja tulnud. Ei vajagi vist mainimist, et on valusad konfliktid, ehedad elulised tegelased, kelle ees sellised valikud seisavad, mida eriti oma vaenlaselegi ei sooviks... On ka mõnusalt väljajoonistet maailm, Shepard pakub piisavalt võrdlusmaterjali ja mõtlemisainet eri elukorralduste osas.
Lugege!