Hiljuti õnnestus lugeda ühe eesti ulmekirjaniku avaldamata muusikateemalist õudusjuttu, mis ka päris hea oli. Nüüd tuli täiesti juhuslikult kätte võrdlus Lucius Shepardi muusikateemalise teaduslik-fantastilise õuduslooga. No on kohe teine minek!
Lühijutus «Väike öömuusika» nagu suurt midagi ei toimugi. Selles 15-leheküljelises loos kirjutab miski musakriitik arvustust eelmisel õhtul Manhattan`s Village Vanguardis toimunud bändi «Afterlife» kontserdile. Jutus vaheldubki arvustuse tekst tegelase muude asjatamiste ja mõtisklustega. Lummavad taas kord Shepardi kirjeldused ja miljöö loomise oskus.
No ega see bänd kah päris tavaline polnud. Mängisid dzässi ja puha, ja oli seal bändis kaks valget ja neeger ja latiino, et ikka poliitiliselt korrektne oleks, millise nähtuse üle autor mõnuga ilgub. Kummatigi kõlab jutu (ja arvustuse) esimene lause nii: «Dead men can`t play jazz.»
Tegu on nimelt ära surnud ja siis jälle ellu äratatud muusikutega. Ja kontserdi juht, kes kandis mõlemas kõrvas kuulmisaparaate, ütles bändi sisse juhatades, et see muusika muudab kuulajate elu.
Kirjeldabki siis tegelane seda nõiduslikku muusikat, vaatab miski New Yorki kõrghoone aknast välja ja laseb Shepardil öist suurlinna kirjeldada. Ja hea on, sest Shepard oskab. Tekib lummus.
Ja äkki tunneb kriitik end kuidagi loiult, temas tekib soov kogu oma ülejäänud elu selles pimedas toas vedeleda, sõrmeotsagi liigutamata. Ta kustutab kõik tuled, lülitab raadio mängima ja sealtki tuleb eelmise õhtu kontserdi salvestus. Kriitik näeb, kuidas aknast paistvates majades samuti tuled üksteise järel kustuma hakkavad, temas tekib üsna paranoiline mõte, et see muusika muudab kellegi kavala plaani kohaselt kõik selle kuulajad samamoodi loiuks ja valgustkartvaks ja passiivseks ja patsifistlikuks. Äkki polnudki konferansjee kõrvas kuulmisaparaadid, vaid aparaadid, mis pidid ta kõrvu bändi muusika eest kaitsma? Hirmuga mõtleb kriitik sellele teisele poolele inimkonnast, kes kontserdil või raadio vahendusel pole bändi kuulnud ja on aktiivsed, sõjakad jne.
Vahetevahel mõtiskleb tegelane ka oma naisest, kes hetkel tõenäoliselt kuskil kellegagi üle aisa lööb. Siis tuleb naine millalgi koju... tahab rääkida, mees aimab, et lahutusest. Palub naisel kasvõi korrakski raadiost seda dzässi kuulata, lootuses, et see võtab naiselt soovi üldse millestki rääkida ja lihtsalt niisama olla...
Naine aga ei taha eriti kuulata, punnib teine vastu. Kohe kõvasti punnib vastu! Ega`s peategelasel suurt valikut ole... sest seda muusikat lihtsalt peab kuulama.
Nõiduslik jutt, mis oma lummava miljööloomise ning kasvava pinge, ängi ja paranoiaga lõpuks üsna verise ja jõhkra lahenduse saab.
See arvustus peaks muuhulgas näitama Jürkale seda, et Raulile võivad ka seisundilood meeldida.