Siin ta siis jälle on - Lucius Shepard oma parimal kujul (mille varasemad näited on «Aymara» ja «Bound for Glory»)... Tekst, milles kuratlikult painavad ühiskondlikud konfliktid põrkuvad üksikisikute traagilise elusaatusega. On aktsiooni, seksi, verd, intriige, inimlikku julmust, künismi, äärmusradikaalset ksenofoobiat ning romaani lõpus ka tükkideks lendav kosmosejaam, suurem hunnik laipu ja kõige lõppu veel täiesti sobiv ja asjakohane happy end. Nojah, kelle jaoks ja kui happy, see on iseküsimus. Nimikangelase jaoks üsna õnnetu. Minajutustaja ja ta kaaslanna jaoks esmapilgul üsna õnnelik, uusi lootusi andev, samas kannavad nad ilmselt oma elupäevade lõpuni endaga seda koormat, mille nimeks William Stamey, hüüdnimega Takjas Bill, kosmosekangelane...Minajutustaja on miski kõrge julgeolekuohvitser Solitaire`i nimelises kosmosejaamas, mida omakorda valitseb paha Seguin Corporation. Bill Stamey on 30ndates eluaastates arengupeetusega poolearuline, kes juhuslikult satub minajutustaja kaitse alla. Seguini juhtkond ja jaamaelanike eestkõnelejad - poliitikud on üsna nördinud selle peale, et sellisel kasutul inimrämpsul lastakse Solitaire`is elada, samal ajal kui kordi väärtuslikumad inimesed slummistuval Maal peavad virelema. Korporatsioon kasutab Billi siiski ära - nimelt katsetades tema peal uusi implantaate. Selline eetiline konflikt siis...Kosmosejaama hakkab imbuma Maal lokkav äärmusradikaalne liikumine, mille vastu minajutustaja ja ta boss - geist julgeolekuülem Gerald Sessions igati võidelda püüavad. Kui lõpuks minajutustaja parima sõbra Geraldi selle ihukaitsja ja elukaaslane Ernesto tapab ja selgub, et äärmuslased on saavutanud enamuse ka Seguini juhtkonnas, seisab peategelane valiku ees, kas lasta kogu see krempel (juhatuse sektsioon) õhku, ja saada lahti pahadest mõnekümne süütu inimese elu hinnaga, sekkub ootamatult poolearuline Bill, kes on endalt implantaadi peast välja lõiganud ning kellel on omad põhjused jaama õhkulaskmiseks.Noh, jaama see nõrgamõistuslik õhku laseb, saatuse keerdkäikude tulemusel ei meenuta ajalugu aga teda kui mõnesaja inimese tapjat, vaid kui kangelast, kes päästis hulga rohkem elusid...Tegu on äärmiselt mitmekihilise maiuspalaga, mille läbivateks joonteks peategelaste võitlus radikaalidega ühelt poolt ning nende suhted Billiga, mis peategelase poolest sugugi mitte pilvitud pole. Veidrad aga siiski äärmiselt realistlikud ja elulised karakterid, huvitavalt visandatud maailm, painavad konfliktid, suuremat sorti madin ja tulevärk teevad sellest lühiromaanist tõelise meistriteose, mis talle osaks saanud Hugo igati ära on teeninud!