Pikk jutustus «Puust tiiger» on niisama kirjandustekstina vaat et tugevamgi kui ulmekana. Ulmeline element tundus üldse olevat üsna vägivaldselt juurde poogitud ja kunstlik. See on hea spioonilugu, aru ma ei saa, miks ta üleloomulikuks pidi keerama. Puhtkirjanduslik tase muidugi on kõrge.
Indias Calcuttas resideeriv Luure Keskagentuuri agent Clement läheb miski Katmandu jumalanna lugu uurima, uuribki, kohtub mehega, kelle arvas surnud olevat, avastab, et keegi pole päris see, kes ta esmapilgul näib...
On naiste magatamist, märulit mingi templi varemetes, miski deemon ning loo lõpuks ka agentuuri Indias oleva kaadri hulgas suur hävitustöö. Lugeda polnud igav, aga kuidagi ükskõikseks jättis...