Ning jutustus «Aymara» on tekst, mida sooviks 5-palli skaalas hinnata 10-ga.
Tegu on esimese loetud Shepardi looga ning just see tekst pani kolm aastat tagasi paika minu suhte autoriga: kui ma ka enam kunagi temalt ühtki sama võimast juttu lugema ei juhtu, asun ma ikkagi suurimate lootustega iga uut kättesattuvat Shepardi juttu huviga lugema. Selline lummus siis.
«Aymara» jutustab loo troopilistes piirkondades seiklevast jõukast Virginia suguvõsast pärit följetonistist. Ja tema Suurest Armastusest.
Minajutustaja William Page Corson suundub 1978. aastal Hondurasesse, et teha seal uurimistööd sajandi algul tolles piirkonnas United Fruit Company heaks militaarseid vägitegusid korda saatnud ameeriklase kindral Lee Christmasi kohta, kellest Corson tahab romaani kirjutada. Eriti huvitavad teda veidrad asjaolud, mille tõttu Christmas õieti pooli vahetas ja 1904. aastal United Fruit`i teenistusse läks.
No kirjutamata see romaan tal jääb. Hondurases õnnestub tal kohtuda keset dzhunglit asuvas majakeses elava 90-aastase pimeda Fred Welcomes`iga, kes tundis kindralit isiklikult. Temalt saabki Corson teada, mis juhtus sel tormisel ööl 74 aastat tagasi ühes koopas keset dzhunglit...
Mängu tulevad 17. sajandil ülimalt veidras katastroofis hävinud hispaanlaste fort, Ühendriikide valitsuse ülisalajane temporaalse ümberpaigutuse projekt, keset dzhunglit asuvas koopas läbi tule kõndiv pimestavalt kaunis tütarlaps Aymara, kellest saab peategelase Suur Armastus, 1990ndate Hondurase revolutsiooniliste jõudude ja terroristide keerukate intriigide maailm ja peategelaste lummavalt kaunis traagilise lõpuga armastus.
Lisaks sellele vürtsitavad «Aymarat» Shepardi jõulised looduskirjeldused, kangelaste sügavad ja ehedalt edasi antud tunded, stiilsed seksistseenid jpm, mis kokku annavad loole vaat et narkootilise fiilingu. Superhea jutt!
Ja kui mainida veel mitmekihilist süzheed, traagilisi pöördeid ja käänakuid fabulatsioonis ja omamoodi veidrat maailmalõppu, mille põhjuseks ameeriklaste aja- ja ruumikatsetused ning Corsoni ja Aymara armuloo traagilist lõppu, mis vähemalt mulle pisarad silma tõi, saabki kokku ühe igati teenitult kõigi aegade parimate ulmelugude hulka kuuluva jutu.
Lugege!