Ja kui nüüd minu tagasihoidliku promotegevuse tõttu BAASis kasvõi pisemat sorti Shepardi-buum tekib, oleks minu ülesanne täidetud. Autori keskmine hinne lugejate lisandudes ilmselt veidi langeks, aga selles poleks ka midagi imelikku. Minu Shepardi kallale mineku peamisi põhjuseid oligi Arvi Nikkarevi arvustuste tulemusel kujunenud häbiväärselt madal keskmine hinne, noh maitse asi muidugi... minule Lucius Shepardi kirjutuslaad ja käsitletud teemad igatahes sobivad. Et lausa suur lemmik või nii.
«Bound for Glory» alguses läheb üks paarike mingile rongile, mis sõidab kuhugi. Midagi eriti ei konkretiseerita, ongi selline hämav algus, pajatatakse ka mingi esmapilgul täiesti totter ja loosse mittepuutuv jutuke, mis hiljem küll allegoorilisel moel jutu ideega suurepäraselt haakub. Tegelikult oli mul päris tükk tegemist, et sellest algusest ennast läbi närida, teisel ja vähem unisel katsel see ka õnnestus ning tasu selle saavutuse eest ei tulnud kaua oodata.
See veider rong sõidab nimelt läbi mingi võika ja sünge territooriumi, mille kohta kasutatakse lihtsalt nimetust The Patch (maalapp, riba vms). On see ilmselt lähituleviku Ameerikas ja eraldab ta üksteisest Ida- ja Lääneranniku osariike. Selle võika ala tekkimise kohta liigub mitmeid teooriaid. Küll, et selle on kättemaksuks oma nõidusega esile kutsunud indiaanlased, küll, et sellele alale langes midagi ühelt komeedilt, kuni selleni välja, et tegu on tükikese põrgu demonstreerimisega maa peal, mille taga vanakurat ise. Seda kirjeldatakse ka kui tuhandete eri maailmade kokkupressimisel tekkinud segaputru.
Kindel on, et see on võigas koht. Inimesed on seal muutunud ülimalt värdjalikeks, samuti loodus, linnud, loomad, kõik. Vihma kätte ei tasu seal jääda, sest see tähendab sisuliselt zhiletiterade langemist, lõkketuli ei anna sooja, vaid kõrvetab. Ja rong, mis peab sidet lääne ja ida vahel, peab igal oma reisil läbi selle ala toime tulema Põgenikega, kes oma eluga riskides sõitvale rongile püüavad pääseda, et vaid saaks minema sellest põrgust. Noh rongis need värdjastunud olevused kõik muidugi tapetakse.
Probleem on veel selles, et osa reisijaid muutub läbi selle ala sõites samuti üsnagi värdjalikeks monstrumiteks... Ka nemad tuleb tappa. Vaid üksikud inimesed ei muutu ka mitmekordsel reisimisel. Üks selline on selle rongi-ürituse nö mänedzher, äärmiselt värvikas tegelane on ka üks samuti mittemuutuv paks vanamutt, kes oma vaba aega niimoodi edasi-tagasi reisides mööda saadabki.
Muutub aga peategelase naine, samal ajal tungivad rongile Põgenikud. Üks neist räägib normaalses inimkeeles, tekib segadus, läheb märuliks. Verd ja värdjaid lendab igas ilmakaares.
Lõpuks jõutakse keskmise suurusega kaotuste hinnaga alalt välja... peategelane küll juba ilma oma elukaaslaseta... samuti teab ta, et järgmine reis muudaks ka juba teda. Pärast mõningast virelemist, prassinguid ja neile järgnenud eksistentsiaalseid eneseotsinguid Glory-nimelises linnakeses, saduldab peategelane justkui mingi tungi ajel järsku hobuse, mille ta kaardimängus oli võitnud, ning sõit läheb esmapilgul üsna suvalises suunas lahti. No pole see suund sugugi suvaline!
Ka see hobune pole tavaline, on kuidagi metsik, vaba, sellisena tunneb end ka ratsutaja... mingil hetkel märkab ta, et tema kõrval sõidab raudteel seesama rong, muutuma hakkab ka ümbrus, puud, maastik. Samuti hobune ja ratsanik.
Suurepärane tekst!