Shepard on kirjanik, kes kirjutab suhteliselt vähe, ent ülisuure kasuteguriga. Üks 80-te võimsamaid uusi tulijaid, kes pälvinud Hugo, Nebula, Campbelli ja 2 korda WFA. Ja soovitatakse teda ka kohalikel autoritel gerlijeerode vältimiseks lugeda...
Lühiromaani tegevus Shepardile omaselt eksootilises paigas, sedapuhku Vitenamis. Ja järgmisel sajandil, umbes esimese kvartali lõpus. Hi-tech tulevik, milles implandid, biochipsid jms on igapäevane nähtus. Varakamad saavad oma teadvuse peale surma Sony AI-sse - Taevasse - üle kanda. Et virtuaalne surematus siis ka.
Enne 13.sünnipäeva ilmub tsirkuses leiba teenivale Philipile unes ta surnud ema (salvestusena biochipsis) ja seletab, miks ta pidi oma poja kunagi tsirkusesse andma. Philipi isa - ameeriklane - oleks ta ilmselt tapnud, et enda valdusesse saada Philipile vanaisalt päritud fondi. 18.aastaseks saamisel saaks poiss rahad endale ja Vietnami rikkamaks meheks.
Tsirkuse omanik Vang, Philipi ema sõber, kelle hoolde poiss anti, teeb talle selgeks, et peale patritsiidi tal muud võimalust pole oma sünniõiguste jaluleseadmiseks. Tsirkuse nimi on Sädelev Roheline Täht ja üheks tõmbenumbriks ilmselt viimane ellejäänad USA sõjavang, üks neegrist major. Näeb too üsna võigas välja, Philip eeldab, et teatvate geneetiliste eksperimentide tagajärjel. Majori jutustus sõjast raamib lugu ja kulmineerub koos pealiini enda finaaliga.
Philip armub Vangi õetütresse Tani ja õpib kogub aastate jooksul oma isa kohta infot, valmistudes teda tapma. Ja siis pärandab Vang tsirkuse Philipile ning kolib ise ravimatu haiguse pärast Taevasse. Ühel päeval ilmub ootamatult tsirkusesse Philipi isa ja...
See on lugu armastusest, kättemaksust, sõprusest, reetmisest, vihkamisest - kõigest millega inimesed ka tehnoajastul usinalt tegelevad, uusi tehnoloogiaid kasutades. “Viie” pälvib kindlasti. Esiteks ei punnita Shepard oma tekstiga, see voolab rahulikult ja kindlalt, mõeldud mõnuga lugemiseks. Teiseks on kogu tuleviku hi-tech ja Oriendi olustik nii osavalt ja orgaaniliselt loo enda käiku sulatatud, et ei teki hetkekski kahtlust loo usutavuses. Kõik on veenev, sujuv ja kammitsatest vabalt edasi antud. Kindlasti kandidaat miskile auhinnale. Esimene tutvus Shepardiga, mis pani riiulis antoloogiaid läbi sirvima. Rõõmuga leidsin ühe teksti veel, “Salvadori” nimelt. On vähe autoreid, kellelt üks loetud tekst paneb neisse sellise austusega suhtuma.
Lühiromaani tegevus Shepardile omaselt eksootilises paigas, sedapuhku Vitenamis. Ja järgmisel sajandil, umbes esimese kvartali lõpus. Hi-tech tulevik, milles implandid, biochipsid jms on igapäevane nähtus. Varakamad saavad oma teadvuse peale surma Sony AI-sse - Taevasse - üle kanda. Et virtuaalne surematus siis ka.
Enne 13.sünnipäeva ilmub tsirkuses leiba teenivale Philipile unes ta surnud ema (salvestusena biochipsis) ja seletab, miks ta pidi oma poja kunagi tsirkusesse andma. Philipi isa - ameeriklane - oleks ta ilmselt tapnud, et enda valdusesse saada Philipile vanaisalt päritud fondi. 18.aastaseks saamisel saaks poiss rahad endale ja Vietnami rikkamaks meheks.
Tsirkuse omanik Vang, Philipi ema sõber, kelle hoolde poiss anti, teeb talle selgeks, et peale patritsiidi tal muud võimalust pole oma sünniõiguste jaluleseadmiseks. Tsirkuse nimi on Sädelev Roheline Täht ja üheks tõmbenumbriks ilmselt viimane ellejäänad USA sõjavang, üks neegrist major. Näeb too üsna võigas välja, Philip eeldab, et teatvate geneetiliste eksperimentide tagajärjel. Majori jutustus sõjast raamib lugu ja kulmineerub koos pealiini enda finaaliga.
Philip armub Vangi õetütresse Tani ja õpib kogub aastate jooksul oma isa kohta infot, valmistudes teda tapma. Ja siis pärandab Vang tsirkuse Philipile ning kolib ise ravimatu haiguse pärast Taevasse. Ühel päeval ilmub ootamatult tsirkusesse Philipi isa ja...
See on lugu armastusest, kättemaksust, sõprusest, reetmisest, vihkamisest - kõigest millega inimesed ka tehnoajastul usinalt tegelevad, uusi tehnoloogiaid kasutades. “Viie” pälvib kindlasti. Esiteks ei punnita Shepard oma tekstiga, see voolab rahulikult ja kindlalt, mõeldud mõnuga lugemiseks. Teiseks on kogu tuleviku hi-tech ja Oriendi olustik nii osavalt ja orgaaniliselt loo enda käiku sulatatud, et ei teki hetkekski kahtlust loo usutavuses. Kõik on veenev, sujuv ja kammitsatest vabalt edasi antud. Kindlasti kandidaat miskile auhinnale. Esimene tutvus Shepardiga, mis pani riiulis antoloogiaid läbi sirvima. Rõõmuga leidsin ühe teksti veel, “Salvadori” nimelt. On vähe autoreid, kellelt üks loetud tekst paneb neisse sellise austusega suhtuma.
PS! Ja täienduseks, et näopeksu asemel anti Shepardile selle novella eest Locuse 2001 auhind ja tekst on ka kandideerimas Hugole.