Zair on hiljuti vabanenud Mabuto nimelisest hullust diktaaorist, kes 30 aastat valitses ja kellele rahva seas ka nõiavõimeid omistati. Ühes Zairi kolkakülas on leidnud aset saladuslikud mõrvad; politsenik Rawley (sünnipärane kohalik valge ja mao-uurija sõber Oxfordi päevilt) palub abi, sest üks kahtlustatav on omaks võtnud, et ta tõepoolest ühel ööl krokodilliks moondus ja inimesi sõi.
Sosistataksegi, et inimkrokodillid on liikvel ja see kõik sellepärast, et Mabuto vallandas miski kurja ja paha needuse. Buma - see kahtlustavav - annab aga Michaelile põiklevaid vastuseid ja ilmselt nõiub teda pisut... Mees näeb ka ise end unes krokodillina ja hakkab oma pideva purjusoleku ja nägemuste vahepealses maailmas jõudma tasapisi mõistatuse lahenduseni.
Tõde on midagi, mida ei saa sõnades edasi anda, vaid mida saab ainult kogeda aga selleks on vaja kannatust ja pikka meelt, räägib Buma. Michael vist jõuabki tõeni kuid päris kindel ta selles olla ei saa.
Veel on jutus üks vahva neegriplika nimega Patience, kes kuidagi leivatöstriga hakkama ei saa; rohkesti looduskirjeldusi ja hämaroleku piirimail edasi antud nägemusi...viimaste rohke osakaal kallutabki hindeks "nelja", kuigi loo ökoloogiline idee ja teatav sf`i ja horrori vahel heljumine võimaldaksid ka paremat hinnet. Aga kuidagi sai neid uduseid nägemusi liialt palju. Muidu jutt inimesest ja tõest teda ümbritsevas.
Seni, kuni jutt siin ripub, võiks ta täitsa läbi lugeda...äkki saabki Nebula?