«We, the People» on just selline tekst!
Jutu peategelaseks on keegi Mark, selline mõõdukate tervisehädade käes vaevlev pensionär ja sõjaveteran.
On mitte eriti kauge tulevik ning on 15. aprill, mis on nn maksude päev, sest selles ühiskonnas on iga kodaniku kohuseks ise määrata temalt riigile laekuvate maksude kasutamine. Noh, et kui palju tervishoiule, kui palju sõjaveteranide organisatsioonile, kui palju vesinikpommi täiustamise uuringuteks jne.
Eks hinne juba näitab mu suhtumise ära, aga eraldi tahaks kiita meisterlikkust, millega autor avab arvuti ja inimese dialoogi läbi maailma ja selle toimemehhanisme. Ei saa salata, et ka mulle selline maailm ja selline maksude jaotamise viis meeldib. Kiidan ka viimast lauset, mis annab jutule sarkastilise lisajõnksu.
Jack C. Haldeman II on ise öelnud:
When I really get mad, I write a story.
«We, the People,» written in a flush of bitter anger, but with an undertone of hope — has over the years gathered me more response than anything else I`ve ever written. It has appeared in a variety of newsletters from such diverse organizations as Libertarians and CPAs. I was told that someone once sent copies to all the members of the Senate when they were considering tax reform. It has been used in classrooms to teach the critical difference between a Democracy and a Republic. I wrote it years ago, but I feel it is as pertinent today as it was when it appeared in Analog magazine.
Jutt on ilmunud kaks korda ka vene keeles ning üks kord on seda ka inglise keeles kommertslikult taastrükitud. Võimalik, et juttu on veel mõnda keelde tõlgitud, aga seda on niivõrd meisterliku ja kaaluka teksti kohta ikkagi liialt vähe!