Silver imestab, et peaks ulme olema ja miks keegi ei loe. Noh, õieti teevad. Ega minagi seda kräppi lugema võimeline ei ole, algusest paarkümmend lehekülge pidasin vastu ja siis lehitsesin lõpuni. Üks kummitus paistis seal tõesti olevat, nii et ˛anrimääratlust kahjuks vaidlustada ei saa, ehkki minul on piinlik, et Nora Roberts ulmekirjanduse nimekirjas on. Teisalt on siin muidugi ka "Kuum maa" ja mis need grafomaan Truija soperdised olidki...
Ei ma ei või -- seda raamatut lugedes... olgu, arvestades inimvõimete piiri: lugeda üritades saad aru, mis vahe on ideekirjandusel ja tühikirjandusel. Kui -- võttes näiteid väljastpoolt ulmet -- Hugo, Maugham, Hesse... kasvõi Dumas või Waltari -- sulle midagi öelda tahavad, siis NR ei ütle midagi. Lausa hämmastav on võime täita lehekülgi täiesti mittemidagiütleva tekstiga. Noh, keegi sureb, keegi leinab, keegi on mingi probleemiga puntras... Inimesed aga on idealiseeritud ja neil läheb hästi. Nad on sellised... kergelt infantiilsed ja taolises pastelses kumas, nagu Vahitorni kaanepilt. Ju siis on see just see, mida keskmine inetu, lödi, unistuste ja võimeteta poemüüja vajab... Kohe raamatu esimestel lehekülgedel kirjeldatakse, kuidas üks üleeelmise sajandi lõpul elanud rikka mehe armuke lapse kaotab ja hulluks läheb, ning niipalju, kui ma aru sain, püüab seltskond hiljem aru saada, kes neil seal kummitamas käib. Muide, õudne see kummitus ei ole, isegi ebamaised jõud on NR-i käes sellised... kullakesed.
Ühesõnaga, keskmisele ideede ja visioonidega pikitud kirjandusega harjunud ulmefännile võib "Sinine daalia" olla kohutav kogemus. Ma võin ju hinges mõista teatud morbiidset huvi -- lugesin ju isegi --, kuid enne, kui te selle kätte võtate, mõelge, kas te olete selleks valmis. Mina teie ajusurma eest ei vastuta...