"A Little Magic" koondab kolme varem ilmunud teksti, mis mahult jäävad romaani ja lühiromaani piirimaile. Kõigi kolme tegevus toimub Iirimaal, kõigis on 2 tegelast (mees ja naine), kõigis saabub üks tegelastest Ameerikast, kõigis kolmes kahtleb üks tegelastest, kas teine ikka on tema jaoks "see õige", kõigis kolmes jõuab see kahtleja järeldusele, et on küll, kõik kolm lühiromaani on zhanrilt fantasy. Pole vist vaja lisadagi, et juba peale paari päeva möödumist lugemisest kipuvad lood omavahel segi minema. Raamatu üldisest tonaalsusest annab lisaks autori nimele märku ka see, et "Ersen" andis selle välja oma "Armastusromaani", mitte "Põnevusromaani" sarjas.
Loos "Spellbound" (e.k. "Võlutud") jõuab Iirimaale stressi välja puhkama tulnud fotograaf Calin iidse lossi varemete vahele, kus elab väikses majas ilus naine Bryna. Mees on Brynat lapsepõlvest saadik unes näinud, ent juba aastaid ta oma mõtteist välja surunud, sest arvas endal psühhiaatrilise probleemi olevat. Bryna on maagivõimetega daam, kes tuhandeid aastaid tagasi Calinit armastas, ent kelle kuri armastaja loitsu alla pani. Nüüd on Calinil kohustus selle kurja loitsijaga võidelda ja nõidus murda. Ja nii edasi. Klisheelikult lihtne süzhee, õõnsad laused... Nüri, nüri.
"Ever After" (e.k. "Igavesti") viib lugeja koos peategelase, 25-aastase Allenaga eraldatud Dolmani saarele, kus Saatus ühes maagilise kaelaehtega aitab Allenal kokku saada erakliku vanapoisiga, kes naise kaelaehte järgi ära tunneb. Pealegi on lähenemas aeg viia läbi kord 100 aasta tagant toimuv rituaal, mida saab läbi viia ainult koos naisega... Nii "vaimukas", nii "põnev"...
"In Dreams" (e.k. "Unenägudes") on jutustus, kus Kayleen teeb metsas läbi autoõnnetuse ja ärgates leiab end iidses lossis, mille elanik on võlurist mees, kes lihast ja luust saab olla ainult ühe nädala saja aasta jooksul - põhjuseks 500 aasta eest toime pandud kuritegu. Parajasti ongi see nädal käes esimest korda nende n.ö. reaalsete nädalate jooksul näeb mees noort naist. Teadagi, mis siis järgneb... Mees on end aastasadu ka konkreetse tibi suhtes üles kütnud, sest tema unenägudes on ta naist juba sadu aastaid näinud.
Muidugi ma umbkaudu teadsin, mida Roberts endast kujutab, et see värk nii imal võib olla, ei kujutanud küll ette. Pigem lootsin sellist muhedat-lõbusat värki, mis tekib siis, kui teistele teemadele keskendunud kirjanik otsustab korraga "ulmet panna". Suuresti dialoogidest koosnev tekst on täis õõnsaid, läägeid, ebaloomulikke lauseid, mille tahtsin algul tõlkija kraesse ajada, aga näib, et asi pole siiski selles. Kahjuks pole raamatut hetkel käepärast, et mõni tekstinäide tuua. Need "vingeimad" kohad asuvad lugude lõpus, kus tegelased hüüdlausetega teineteisele igavest truudust vannuvad. Ja muidugi - nüüd saan alati, kui keegi peaks vestluses Nora Robertsit nimetama, öelda: "Tean, tean. Olen Robertsit lugenud küll..."