Kas mäletate klassikalist muinasjuttu, kus hea õe naeratused muutusid pärast allikal võõrale vee andmist kalliskivideks ja kurja õe sõnad kärnkonnadeks ja ussideks? Siin loos on seda ideed edasi arendatud, seejuures aga kõik päris pea peale pööratud, napilt kümnel lehel on avatud õdede elu tagapõhja ning haldjal on lõpuks päris häbi oma käitumise pärast.
See muinasjutt tundub olevat eriti populaarne ulmemuinasjutuvestjate seas - erinevaid variante olen lugenud juba rohkem, kui ühel käel sõrmi ning kõigis neis kipub hea olema ikka see kuri õde. Kerri oma on neist üks varjundirikkamaid.