See on siis too Rõbakovi kõige esimene, "nõukogudevastane" kirjutis, mille eest ta omal ajal KGB-sse vaibale kutsuti ja mille ta hiljem mälu ning mustandite järgi taaskirjutas ja alles 89.-ndal avaldas (sestap on ka BAASis mitmed jutud varasema ilmumisajaga kirja pandud). Sellest loost on ta ise kirjutanud kogumiku "Pervõi den spasenija" publitsistikaosas ja seda kirjutist ("Kto diktujet pro tatar memuar") tasub üldiselt lugeda küll, kui Rõbakov meeldib või nii…
"Doverije" pole tegelikult üldsegi halb, eriti kui silmas pidada, et tegemist on Rõbakovi esimese kirjaprooviga ning paiguti esilekerkivast "nõukogude ulme" kõrvalmaigust mitte paanikasse sattuda... ja mitte väga suurt originaalsust otsida, sest absoluutsest võimust, mis absoluutselt (ei, mitte ei korrumpeeru, vaid) lihtsalt rahvast sõltumatuks ;) muutub, on kirjutatud varemgi ja mitte ainult ulmet. Rõbakov kirjutab siiski hästi, seda tuleb tunnistada, ja tunda on, et ideed kandis ta eneses (ja seega mõtles ka läbi) enne kirjapanekut pikka aega. Mõtlemapanev lugu. Tugev neli.