Inimesed on pärast tuumasõda varjul kahes maa-aluses kompleksis, lisaks on maapinnal hulk individualiste, kelle toetust kahe keskuse juhid põhiliselt toiduabiga tugevdada üritavad. Individualistide vägisi maa-alla viimist takistab vaid hirm tundmatu haiguse ees, mille levik võiks seeläbi kontrollimatuks muutuda. Maapealsete seas on ka Mutant – poiss, kes väljas liikumiseks gaasimaski ei vaja ning keda kõrge radioaktiivsustase ei ohusta, ja kelle kohta käivad rahva hulgas jutud, et ta peatselt inimesed "ära viib".
Ühe üllatava pöördega kaasakiskuv, kohati üsna julm ning lohutu ja paiguti ehk liialt nõretav mõtisklus humaansuse ja inimolemuse üle, mis Rõbakovil üks esimesi kirjapandud pikemaid asju ja kus tema hilisemat suurust juba aimata võib. Tegelikult on asi päris hää, isegi 200 aastat kommunismi arvesse võttes ;) Mõnele muule kirjanikule oleks ehk viiegi pannud, ent Rõbakovid ja Gromovid saavad sellise loo eest nelja.