1.
1
5.0
2.
1
5.0
3.
1
5.0
4.
2
4.0
5.
2
4.5
1.
1
4.0
2.
1
5.0
3.
1
4.0
5.
3
4.0
6.
4
3.75
1.
1
5.0
2.
4
4.75
4.
1
3.0
5.
2
2.5
6.
3
4.667
7.
3
4.667
8.
1
5.0
9.
2
4.0
10.
9
4.333
11.
2
5.0
12.
1
5.0
13.
2
4.5
14.
2
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
(jutt aastast 1989)
eesti keeles: «Kultuurikandja»; antoloogia «Mardus 3/2000»
On tore, kui inimesed püüavad edasi, kui neil on unistused. On sõbrad- tugevad, laitmatutes mundrites ja pika, tugeva, roosa sabaga. Aga eelkõige peavad olema inimesel UNISTUSED, eriti veel siis, kui meil pole tegemist lihtinimesega, vaid n.ö. maa soolaga, kultuuriinimesega...
Muide, inimesi tulistas ta kõhklusteta!
Asja eesti keelde tõlkijana tahaksin kindlasti tänada Mariot, kes tõlget toimetades Absoluutselt Fantastilist tööd tegi. Lihtsalt tahtsin selle ära märkida...
Ma eriti hea meelega vene keeles ei loe, erandiks vaid need üksikud juhud, mil on vähe tõenäoline, et neid asju kunagi inglise või eesti keeles kätte satub ja mis ikka väga suurt huvi on tekitanud (nt Sapkowski ja mõned venelased kah).
Igatahes lugesin ma vahetult enne viimase «Marduse» hankimist mingil seletamatul põhjusel «Kultuurikandja» läbi ka orginaalkeeles. Mistõttu julgen nüüd hõisata, et suurepärase tõlke oled teinud, Marek Simpson!
Jutt ise on muidugi ka tase! Just sellises laadis kujutan ette sellist vene ulme paremikku, mis mulle eriti meeldib. On sünged toonid või suisa lootusetu olukord, originaalseks kirjutatud setting, on oma olemuselt absoluutselt teistsugune kui angloameerika ulme ja mitte grammigi nõrgem, pigem vastupidi, on jõhkrat madistamist, äärmiselt valus idee, karakteritel rohkelt liha luudel... mõnus ühesõnaga!
Mõnus vene hala. Kui jätta kõrvale mõte rottidest kui miskitest tagajalgadele tõusnud loomadest, kes suudavad automaadi põhimõtet mõista, sellest tulistada, autodega sõita ning inimkeeli kõneleda, ja asendada "rotid", noh, ütleme täiesti suvaliselt mingi rahvuse...ütleme, sakslastega siis saame absoluutselt ulmevaba loo kollaboratsionismist. Selliseid lugusid vorbiti aga aastatel 1945-1991 tonnide kaupa, mõni vorpija sai medali rindagi selliste lugude eest.
Arvustajale isiklikult on vene hala aga äärmiselt vastumeelne ja oletades, et ma neelan alla need rotid, siis järgijäänud korralikule õõnest pateetikat täis käsitööle on "kolm" just paras hinne.
