Vjatšeslav Rõbakov

Lugu Kunstnikust. Suguharule on vaja uut, suuremat koobast. Ainsat kõlblikku koobast lähikonnas aga asustab koopakaru. Juba ammu ei ole suguharu koopakarudega võdelnud. Vaid vanaätid mäletavad, kuidas tappa karu. Ja needki soovitavad igayks erinevaid meetodeid.

Kunstnik joonistab karu. Ja kytte odadega. Iidse kombe kohaselt tantsivad suguharu kytid hiljem pildi ees, ning vanemad paluvad Vaimudelt jahiõnne. Kunstniku juurde tuleb Juht. Ja käsib tal koopaseinalt oma joonistused maha kustutada. Jahiõnne pole suguharul viimasel ajal olnud - järelikult ei ole Kunstniku kritseldustest kasu. Kunstnik keeldub. Juht annab Kunstnikule viimase võimaluse - too peab kahekesi koos oma abilisega karu vastu minema.

Karu tapab Kunstniku abilise. Kunstnik ise on eluks ajaks sandistatud. Pildid nyhitakse koopaseinalt maha. Kunstnikul keelatakse joonistamine ning saadetakse ta koos vanamooridega metsast juurikaid korjama.

Kuid ikkagi, kuidas tappa karu?

Ma pole eriti kunagi sallinud jutte (pikematest tekstidest rääkimata), kus üsna otse uhatakse mingit looja ja loomingu ülimsulikkust muu maailma suhtes. Rõbakovi jutt on minu arust just selline tekst, mis näib olevat kirjutatud selleks, et tõestada, kuidas näiliselt elukauge ja justkui ühiskonnale mittevajalik kunstnik osutub liigagi oluliseks ja vajalikuks indiviidiks. Samas tundub muule, et Rõbakov on kogemata hoopis millelegi muule ja hulga olulisemale pihta saanud. Minu meelest näitab Rõbakov selle jutuga geniaalselt ära, kuivõrd vähe taipab looja tegelikult sellest, mida ta ise kokku käkerdab... ka tõmbab antud jutt jalad alt sellelt igivenelikult (vist juba Dostojevski aegadest pärit) mõttevärdilt, et ilu päästab maailma, et looja on mõjustab kuidagi ühiskonda... antud jutt näitab kenasti, et ega ikka ei mõjusta küll... parimal juhul ehk mõjustab mõnda kodanikku, kelle teod siis soodsal juhul ka ühiskonda muudavad.

Hämarad ning ilmselt ka vaieldavad mõtted... kuid ma olen korduvalt läbi lugenud enamuse Vjatsheslav Rõbakovi loomingust ja olen lugenud ka paljusid tema sõnavõtte ja intervjuusid ning tundub, et nõnda mõeldes ma siiski väga puusse ei pane.