Raamatu "Na tshuzhom piru" tegevus toimub umbes 10-12 aastat pärast raamatu "Tshelovek naprotiv" maailma. Venemaa, lähitulevik, aasta võiks olla ehk 2008 või midagi sinnakanti. Tegelased on suurimas osas samad, ent tegevusse on asunud n.ö. uus põlvkond. Suuresti just "vanade tuttavate" kasutamine tegelastena ja nende eelmistes raamatutes tekkinud seoste pidev ridadevaheline mõistaandmine tingivad selle, et vähemalt "Tshelovek naprotiv" peaks olema enne kõnealuse raamatu juurde asumist läbi loetud.
Raamatu tegevus on nähtud (kui mõned nn. vaated ülalt välja arvata) läbi pa Simagini ja Asja poja Antoni silmade, kes olles saanud kingitusena omapärased selgeltnägijavõimed (no on mul raske ette kujutada, et ma sellise alguse järel mõne muu kirjaniku teost edasi loeks ehk tõsiselt võtaks), asutab psühhoteraapiakliiniku "Külvaja", kus loomeinimeste kadunud võimeid taastatakse. Ja ühel päeval leitakse üks kliiniku tervenenud ja välismaale sõita plaaninud külastaja ilastava ning mingit lolli laulujuppi kordava idioodina. Ja sellest kõik, sisuliselt, algabki...
Rõbakov on oma teostes alati olnud kõigepealt humanist ja siis (oma kodumaa) patrioot. Antud juhul, tundub mulle, on kohad vahetunud ja mulle see üldiselt ei meeldi. Ideoloogiliselt mulle küll otseselt midagi vastu ei hakka, ent just põhirõhu pöördumine inimsuhetelt (mida Rõbakov ometi nii võrratult mõista ja kujutada oskab) Vene idee otsimisele (miks mulle kohe Pelevin meelde tuleb?) pole kindlasti mitte see, mida ma raamatult eelnevalt ootasin-lootsin. Ka on inimsuhete kujutamisel raamatus tunda umbes samasugust alahõngu, kui näiteks Chris Isaaki või Tanita Tikarami neis lugudes, mis tehtud ajal, mil neil üldiselt eraeluliselt ja muidu kah hästi läheb. Vabandust veidravõitu võrdluse pärast, muidugi...
Normaalsele elule kadunud intelligendi globaalpoliitilised mõtisklused, mis tegevuse vahele pikitud olid, mulle isiklikult pigem meeldisid. Samas kujutan ma ette, et tavalugeja neid ses raamatus näha ei tahaks. Minu jaoks andsid need mõtisklused raamatule tänuväärt lisamõõtme, paljuski suutis Rõbakov Huntingtoni-sarnaste populaarpopulistide tasemest tugevasti üle olla. Ja nii sisukaid mõtisklusi lääne Kõik Kaubaks Isegi Hingelised Väärtused mõttelaadi mõjust postsovjeetlikule ühiskonnale pole ma juhtunud varem lugemagi. Ei eesti (Kaplinski ju midagi sarnast hiljuti kirjutas, ent pisult kitsamalt) ega vene keeles.
Kuuldavasti on Rõbakovi Venemaal palju sotsialismi- ja "vanade heade aegade" ihaluses süüdistatud. Nagu paljude sarnaste süüdistuste puhul, näib ka antud juhul, et süüdistajad pole kas vaevunud ta raamatuid (tähelepanelikult) lugema või ei kuulu pehmelt öeldes inimkonna mitte kõige taibukamasse ossa. Ka on Rõbakovi mitmed eetilisutoopilised mõtisklused kaugel naivismist ning, IMHO, eriti naljakalt kõlavad vastavad süüdistused Kir Bulõtshovi suust, kes neid mõnel pool väljendanud on.
Rõbakovi teostest õhkuv usk omakasupüüdmatu inimliku headuse võimalikusesse on... on nakkav. Päriselt. Ja see on üks põhjusi, miks ta teosed mulle meeldivad.
5, kuid paraku mitte 5+.