Rõbakovi meenutus perestroikajärgsest Venemaast, kus "pagarid seisavad järjekorras apteegis, farmatseudid seisavad järjekorras saiapoes, töölised ja insenerid seisavad nii siin kui seal ja midagi pole, sest keegi ei tööta ja kõik ainult seisavad! Kuna aga midagi pole, siis ei liigu ka järjekorrad!" Paljusid venemaalasi ja ka jutustuse minategelast ennast on tabanud riigis epideemiana leviv kummaline, letaalselt lõppev haigus (või ehk oleks õige kirjutada "haigus"?), mis on selle aja meelsuste allegooriana juttu minu arvates päris hea leid. Otse elust võetud, kuigi siiski pisut utreeritud ängi ja kohati päris head irooniat täis asi, mille võiks läbi lugeda küll.