Jutustus inimkonnast, kes tappis oma unistuse. Kuigi tahtis vaid parimat. Kui tugevamaks muutudes laieneb haare, siis kas võib saabuda hetk, mil inimkond peab abistamiskatsetest loobuma, kuna võimalik eksitus läheks liialt kalliks maksma? Ent inimene ei saa mitte aidata kuni temas on veel midagigi inimlikku säilinud...
Tegemist peaks olema üldse Rõbakovi esimese ilmunud teosega, mis nägi trükivalgust aastal 1979 (kuuldavasti oli küll 3 aastat varem valminud ta romaani "Доверие" käsikirja esimene variant, ent see ilmus taastatud kujul alles palju-palju hiljem). Paiguti on ridade vahelt ehk just seetõttu tunda ületoimetamisest tingitud rabedust ja ehk mõningast naivismigi, ent kindlasti mitte ei häiri see sedavõrd, et maksimumhinnet kordagi ohtu seada.
Nagu valdav enamus Rõbakovi loomingust, kuulub ka see jutustus nende hulka, mis maailma paremaks muudavad. Ja need tema eetilised utoopiad on, peab tunnistama, sellised, milles elamise vastu eneselgi midagi poleks.