Alguses on naine, kelle poeg on läinud sõjaväkke ja teadmata kadunuks jäänud. Siis on keegi, kunagi väga lähedane ja kallis, nüüd võõraks unustatu, kes lubab, eeskätt enesele ja alles siis naisele, et toob poja tagasi. Ja siis on Hea ja Kurja võitlus ja tunded ja tunded ja tunded ja selle hingelt räsitud, muutusi võõrastava venemaalase muserdatud hing, mis kuidagi mõista ei suuda, et kuidas siis nii... miks...
Tegevus toimub alternatiivajaloolisel Venemaal – sellisel, milliseks see riik oleks võinud kujuneda juhul, kui augustiputshistid oleksid võimule jäänud. Samamoodi siseprobleemide (kuigi ehk pisut teistsuguste) käes vaevleval Venemaal, mis kaheks eraldi, vaenulikuks riigiks lõhenenuna tegelikust kraadi võrra veelgi muud ilma võõrastavam ja isoleeritum on. Inimesed... inimesed on ikka samasugused... on seal ees tüüri hoidmas kommunistid või keegi muu...
Jah, inimesed. See on romaani juures kõige parem. Olulisem. Tähtsam.
Sellised lihtsad inimesed, kes ootavad pikisilmi aega, mil piiri taha poja juurde sõita saab, sest ei taha, näed, surra teades, et keegi su haua eest ei hoolitse ja see rohtu kasvab, kuid, samas, oleks ka sõit reetmine, sest naise haud jääks siis hooletusse ja üldse on kõik üks enesepettus, sest pole sel vanamehel, teab ta isegi, vähimatki lootust veel nii palju aastaid siin ilmas välja venitada, et minema sõita saaks. Jah, sellised inimesed, lihtsad, harilikud, kelle siseelu raamatulehekülgedele halastamatult ja meisterlikult lahti on kistud, nii, et sa neisse upud, nende eludega üheks saad, neid eneselegi märkamatult kaasa elama hakkad.
Ja veel...
Ma tundsin kord üht vene rahvusest vanameest, kes esimesed 5 aastat Eesti iseseisvusest rääkis, tavaliselt siis, kui oli viinast julgust saanud, väliselt kuraasikalt, sõjakalt, ent sisimas haavatult, end petetuna tundes, et enese arvates elab ta ikka veel NSV Liidus. Oli ta ju selle derzhaava eest võidelnud, verd valanud ja uskunud, siiralt uskunud, et elab tõepoolest maal, kus kohe-kohe kõik väga hästi saab olema ja ainult natuke veel on vaja pingutada, kõik rahvad käsikäes ja üheskoos ja lööktöö korras ja siis... Järgmised 5 aastat elas ta enese arvates SRÜ-s. Ja siis ta suri ära.
Seda raamatut võite lugeda, kui te arvate, et teate, miks ta ennast pettis. Ja võite lugeda, kui arvate, et tahate/suudate seda mõista. Kui aga tunnete, et ei taha ja ei taha sedavõrd, et ei suuda, siis pole mõtet. Pole mõtet, sest samavõrd, kuivõrd see on raamat Inimesest ning Päästjast ning Hea ja Kurja võitlusest ja sotsiaalseid/eetilisi/psühholoogilisi küsimusi vaagiv raamat, on see jäädvustus ühe suure rahva ühisest ängist, hingevalust ühel, selle rahva jaoks väga saatuslikul, ajajärgul.
Raske raamat. Vajab pühendumist, tähelepanu. Ent see tasub end kuhjaga ära.
Pärast Rõbakovi lugemist on reeglina valdavad kaks emotsiooni – tunne, et oled midagi äärmiselt olulist teada saanud, mõistnud ja tahtmine oma lähedastele inimestele öelda, et sa neid armastad. Ja seda polegi tegelikult nii vähe.