Tegevuspaigaks on igakülgset heaolu nautiv, XX sajandi lõpu konstitutsiooniliselt monarhistlik Venemaa, kus oktoobrirevolutsiooni kunagi toimunud pole. Veelgi enam - kommunism on muutunud omalaadseks religiooniks, mis ligimese heaolu kalliks peab ning mis põhimõtteliselt poliitikasse sekkumast hoidub. Toimunud pole ka XX sajandi suuri sõdasid. Peategelaseks on väliselt täiesti mõistetamatut, mõeldamatut, motiveerimatut diversioon uurima asuv Venemaa luureteenistuses töötav vürst Trubetskoi, veendunud kommunist, kes... ei, ei kirjuta enam sisust. Selleni peab end ikka ise lugema. Asi on ka seda väärt.
Ma austan Rõbakovi kui suurepärast kirjanikku, kelle loodud sügavad, tihti paberi jaoks suisa verilihaselt tõeliselt tegelased, mitte ainult head ja halvad, mitte ainult võitjad ja kaotajad, sind koos enesega kurvastama ja rõõmustama, elama ja surema panevad. Austan teda võime eest lihtsas ning igapäevases kaunist ja imelist näha ning seda virtuoosse kergusega täheridadesse valada. Ma austan teda kui oma kodumaa patriooti, kuigi see austus mulle kui "ülevoolavast enesemääramissoovist pakatava pisikese rahvuse" esindajale mõnede tema ideekäikude puhul kergelt ei tule. Ent ma armastan Rõbakovi ta kompromissitu usu eest inimlikku headusesse (OK, olen sellest juba mingi ta raamatu arvustuses kirjutanud, ent mis siis), ta sügava usu eest, et me kõik oleme sisimas "head, hoolitsevad, julged, vahest isegi ausad", ta võime eest kõigele vaatamata paremat tulevikku loota, selle täitumist võimalikuks pidada.
"Ma hakkasin taas kirja üle lugema. Ja truudest sõnadest, mis erinevatel inimestel nii erinevad on, tugevnes ja tugevnes minus veendumus, milline vaid annabki elamiseks jõudu - jumalik veendumus selles, et kõik me - kõik - jääme kokku kauaks-kauaks. Elame kaua-kaua. Võib-olla, nagu Lisa alati kinnitab - igavesti."
Armastan.