Kusagil Galaktikas eksisteerib yks arenenud tehnikaga, sõjakas ja yliranget kastiyhiskonda praktiseeriv rass, kes tasapisi ekspansiooniga tegeleb. Tolle rassi järjekordseks vallutusobjektiks on planeet Maa. Enne invasiooni on meile siia saadetud hulk luurajaid, kes inimesteks maskeerunult koha peal asja uurivad. Jutu minategelaseks ongi yks säärane luuraja, põlisest sõdalaste suguvõsast noormees.
Tutvunud kohalike oludega ja armunud sealjuures mingisse kohalikku neiusse (?), jääb luuraja mõtlikuks ja jõuab järeldusele, et kastisysteem ei ole yldse eriti hea ja maalaste yleyldises korralageduses on rohkem inimlikust.
Võrdlemisi hea lugu aga IMO ebapraktiliselt segaseks aetud. Loo esimesed 3/4 häirisid sellega, et samal ajal kui tegelaste mõtted, dialoogid ja taustadetailikesed olid igati eraldi võetutena tasemel, ei saanud vähemasti mina yldises plaanis absoluutselt aru mis toimub. Mulje jäi umbes selline, et autor on omale eesmärgiks seadnud lugeja hämmeldusse ajada. Milleks? Ilma selleta oleks jutt parem olnud. Tugev kolm.