Käesolev etnoõudusjutt kraabiti mullu " Algernonist" maha, kuna oli kava ta " Marduses" välja anda. Irooniana otsustas autor käesolev loo panna ka oma äsjailmunud debüütkogumikku " Näiv on jääv" , kusjuures mainitud " Mardust" pole veel üldse ilmunud, seega ei kandnud eesmärk " Marduses" ilmuvat trükki esmatrükiks muuta vilja. Loo minategelaseks on keegi kontrirott, kes liigse paberihunniku sisse uppumise järel hulluks läheb. Pärast hullarist naasmist on ta majanduslikult omadega põhjas ja kolib sõbra nõuaandel inimtühja maamajja. Algul mehele seal meeldib, ent hiljem hakkab ta akna taga laulma külahullust libaööbik. Tüüp ei kavatse aga laulmisega piirduda, tal on märksa kurjemad kavad... Esimene lugu, milles olen kohanud libaööbikut-minategelase kiusaja, ametliku nime poolest Valder Ööbik, on päeval inimene, öösel ööbik.