algus tundus paljulubav, meenutades oma glamuursete segadustega Besterit - ma ei arva, et iga lugu peaks tingimata loogiline ja õpetlik olema. mingid vingemad tegelased on - universumis pisut juba tiibu sirutanud - inimkonnale ära teinud ja neile oma kultuurikoodeksi kaela määrinud. tervituseks nuusutatakse vastastikku kõrvu jne. siiski on inimesed esinenud eduka mässuga - peamiselt seetõttu, et imperaator huvitus rohkem kivide uurimisest vms - ja hetkel on midagi vaherahu taolist. nagu edukatel kultuuritoojatel kombeks, ei tehta ka kohalikku kultuuri päris maha, lihtsalt kõik saab oma väärilise koha: Shakespeare on matsidele, Elvis loomulikult kõrgkultuur jne. veel kuuluvad selle koodeksi juurde seaduslikud vargad - varastada võib, kui seda tehakse elegantselt. ning sellega peategelane ametis ongi. nii et siis kelmiromaan oma intriigide ja madinatega, leidlikult kirjeldatud maailm ja ka keeleliselt kohati üsna lahe, sõgedatest tegelastest rääkimata. aga siiski ei midagi enamat kui põgus meelelahutus.