Shaa nimeline rass on impeeriumit valitsenud pealt 10000 aastat, hoolikalt ja jäikrangelt Praxise -- see on midagi Koraani ja kommunismiehitaja käsiraamatu vahelist ühiskonnakorraldust reguleeriva normikogumiku -- seadusi järgides. Shaad on sisuliselt surematud, ent kui nende mälu täis saab (mis tõstatab muideks vägagi huvitava filosoofilise probleemi -- aga tõepoolest, kas piiramatu elueaga indiviidil saab olla ka piiramatu mälumaht? Aga see selleks...), sooritab ta enesetapu. Viimane Shaa jätab Praxise järelvalve ülikute nõukogule, mis muidugi sisuliselt otsekohe toob endaga kaasa erinevaid pühakirjatõlgendusi ja riigipöördekatse. Pärast esimest relvakokkupõrget, kus sisuliselt kogu kahte leeri jagunenud impeeriumi sõjalaevastik annihileeritakse, saabki raamat otsa.
Loo peategelased on kaks -- sõnastame nii: geniaalsusest pakatavat noort ülikut, kelle osaks jääb selles maailmas ajalugu teha. Mis on küllaltki raske, sest väga jäiga klassistruktuuriga ühiskonnas on ülioluline, kes on su patroon või kui kõrgel kohal on su sugulane, mida kangelastel teps mitte ette pole näidata.
Madal hinne näitab ennekõike arvustaja vastumeelsust kõrgaadli igapäevaelu kirjeldustele.