Lühiromaani `2004 Hugo Award Nominee` ja tõeliselt hea lugu. Elab merineitsi -- pärast saame teada, et ta nimi on Michelle -- Filipiinide lähedal üksikul pisikesel kaljusaarel, turnib bengali viigipuu (banyan tree) hiigelsuurtel okstel ja sukeldub mere hommikusöögi järele, ajades vee all tiivad laiali (just tiivad, mitte uimed...) püüab hommikusöögiks `yellowlip emperor` (see on `Lethrinus xanthochilus`, aga eestikeelset nime ma ei leidnud) ja paneb osa toorelt nahka. Saame kohe ka teada, et ta on mõnda aega tagasi siamang (see on üks ahviliik, ja eesti keeles on nimi sama) olnud. Järgmiseks teeb ta lahti arvuti ja laeb satelliidi kaudu mailid alla, võtab ühendust ühe tuhandeaastase professoriga ja saab sellelt tööd -- vaja ühe tolle maailma filosoofia esimese sõnastaja, Jonathan Terziani eluloos kolmenädalane auk täita, sealjuures väga oluline auk vahetult enne tolle revolutsiooniliselt uue elukäsitluse esmakordset ettekannet. Mees elas meie lähitulevikus ja edasi jutustatakse peamiselt tema tegemistest, vahele vaid lõigukesi merineitsi elu-olust. Mees satub nägema ühe endisest Nõukogude Liidust, mida hüütakse `Trashcanistan` (juba selle nime eest saaks lugu punkti!), põgenenud tegelase tapmist, tolle kaaslanna haagib end talle sappa. Selgub, et mees on leidnud lahenduse maailma näljaprobleemile -- tolle pisikesteks riigikesteks lagunenud moodustise ühes illegaalses geenitehnoloogia laboris on sünteesitud viirus, mis muundab inimese rakkude ainevahetust nii, et inimene muutub võimeliseks fotosünteesima. Leiutist ei taheta muidugi käiku lasta ja väljatöötaja põgenes (ning tapeti), et see Aafrikas ise lahti lasta. Terzian taipab kohe, et see oleks alles algus, et terve maailmasüsteem pööratakse pea peale, ja edasise põgenemise vältel sõnastabki oma uue filosoofia põhitõed. See osa teosest on väga loogiline ja põnev, ja merineitsi maailm, mis arusaadavalt on seal minevikus alanud protsessi jätk, on meeldivalt õõvastavalt võõraks kirjutatud, nagu lõpupoole selgub. Hea.