(jutt aastast 1997)
Kunagi tegi Davout (nn. Vana Davout) endast kaks varukoopiat: Ohtlik Davout ja Vaikne Davout. Varukoopiad tegi ka Davouti naine Katrin. Varukoopiad olid pisut editeeritud ning sellest tulenevalt olid need ka pisut teistsuguse temperamendiga, mis omakorda tingis ka need hüüdnimed. Tekkis selline perekondlik kooslus... et otsekui kolm venda, kes on abiellunud kolme õega... aegajalt võeti ühendust ning vahetati infot möödunu kohta. Teoreetiliselt elas igaüks kaude ka kahe ülejäänu elusid.
Kooslus töötas seniks, kuni Vaikne Davout lendas oma Sünge Katriniga miskit planeeti terraformima. Toimus avarii ja Vaikne Davout oli üks väheseid ellujäänuid. Katrin hukkus. Vaikne Davout tõmmati Maale tagasi, aga paarilise kaotanuna hakkas ta liigset huvi tundma algse Katrini vastu, kes on Vana Davouti kaasa.
Jutustuses jõuab asi kenasti ka miski lahenduseni ning ei saa öelda, et see lahendus halb oleks. Oma hinnangus nõustuksin ma pigem Avo Nappoga. Samas ei tahaks ma viite panna, sest tekst on pisut puine... samas kompenseerib selle kuivuse ehe visionäärlus. Ja polnud halb tekst ka teisel lugemisel, mil sisu juba teada oli.
Jutustus on mälestusantoloogia «Lord of the Fantastic: Stories in Honor of Roger Zelazny» (1998) esimene tekst ning sobib sinna kui valatult. On küll Roger Zelazny laadi lugu... et kõik see surma, kaotuse ja surematuse värk, mis ka Zelazny loomingus ikka ja jälle üles kerkis.
Vene keeles on jutu pealkiri «Лета».