Algus paistis korralik. Miski Maine´i osariigi mereäärse linnakese kohal puhkeb torm, lööb välku, hundid uluvad ja randa loksub See. Rannale paiskudes murrab ühe kihva ära, aga tõestab, et saab ka ainsa kihvaga hakkama.
Kirjutada Grant nagu oskab, aga igav on. On päris segadusseajav kari tegelasi, kelle vahel autor hüppab, kuid lugu edasi ei arene. See on muidugi viga, mille paroodiale võiks ju andeks anda. Tema nalju andestada on palju raskem. Autor pilab, paroodeerib ja teravmeelitseb igal võimalusel, aga tulemus lihtsalt pole naljakas.
“Esimene kahtlus tekkis mul pärast elupäästmiskursusi, kui sa olid basseini omalt poolt põnevust lisanud.”
“See hai ei olnud ju kuigi suur, Teie Kõrgus,” ütles naine tagasihoidlikult.
Sellistest punnitatud vaimukustest raamat koosnebki.
Arvan, et Granti võtan teinegi kord lugeda, aga siis juba kindlasti mitte paroodiat.