Äärmiselt mõttetu, kuid õnneks väheproduktiivse garfomaani ilma saba ja sarvedeta jutukild. Mõne arvates sealjuures Gailiti mõjudega. Jänes on minu meelest lausa tüüpiline "Algernoni" noorautor, kes aga kahjuks või õnneks alustas kirjutamist üle 80 aasta enne Hiirekest. Tundis too tegelane endas tungi kõikvõimalikud juturäbalad, kaasaarvatud üks kuueteistaastasena kirjutatud tykk ning kaks katkendit ilmselt sahtlisse jäänudki pikemast teosest, 24-aastasena trükitud vihikuna avaldada. Arvustuse moraaliks ongi ilmselt tõdemus, et täpipealt ühtesid ja samu õnnetuid vigu korratakse vastutustundetute toimetajate mahitusel ikka ja jälle, nii 1923. kui 2006. aastal. Kui nüüd väga hästi läheb, äkki mõni kogumikku planeeriv noorkirjanik mõtleb hetke pärast käesoleva arvustuse lugemist...