Fury on seikluslugu natukese filosoofilise sisuga tsivilisatsioonist ja juhtimisest üldiselt. Pärast seda, kui inimesed on Maa tuumarelvadega õhku lasknud, on kogu inimkonnast alles ainult väike koloonia Veenusel. Koloonia linnad on kõik rajatud merepõhja, sest Veenuse tingimused oleks muidu üsna rasked taluda.
Loo alguseks on Maa hävitamisest möödunud 700 aastat. Veenuse koloonia on nende sajandite jooksul kõik sisemised konfliktid üle elanud ja nüüd valitseb seal juba ammu praktiliselt utoopia, kus kellelgi millestki puudust ei ole. See on saavutatud Surematute, käputäie erilise pikaealisuse mutatsiooniga õnnistatud tegelaste juhtimisel.
Surematuse mutatsioon on pärilik, kuid sellistel inimestel on väga harva lapsi. Siis juhtub aga, et kõige võimsama surematute perekonna, Harkerite noorim võsu ei pea hoiatusi miskiks ja tahab oma abikaasaga lapse saada. Abikaasa sureb sünnitusel ning õnnetusest segane isa otsustab lapse oma pärilusõigusest ilma jätta.
Ta palkab mustalt turult arsti ja geneetiku ning laseb vastsündinud lapse muuta inetuks, et temas keegi surematute päritolu ei kahtlustaks. Laps, kellel tuleb Sam Reedi nime all tundmatu orvuna üles kasvada, osutub hoolimata inetusest intelligentseks ja võimekaks - kuid millegipärast peitub temas alati mingi viha Surematute vastu...
Mind üllatas see lugu õige mitmes osas positiivselt. Siin on muidugi see osa Veenuse ookeanitest ja džunglitest, milles on palju vana pulp-stiili tunnet - kuid loo seisukohast pole see oluline ja sellest saab vabalt mööda vaadata. Natuke aegunud on ka see džungi taltsutamise osa, aga tegelikult on see siin pigem sümboliks.
Sümbolite osas töötabki see lugu kõige paremini. Tegemist ei ole mingi lihtsa kättemaksulooga vaid pigem mõtisklusega tsivilisatsioonist ja juhtidest. Ma ei üllatuks, kui Isaac Asimovi kuulus (ja hiljem kirjutatud) "Igaviku lõpp" oleks siit laenanud mõtteid selle kohta, kuidas paigalseis tähendab tsivilisatsiooni jaoks mandumist.
Aga peamine konflikt on siin erinevate juhitüüpide vahel, mis oleks nagu võetud Vilfredo Pareto kuulsast (kuigi praegu natuke vanast) eliiditeooriast. Surematute perekonnad pole siin mingid koletised vaid nad tahavad siiralt parimat - küll aga on nad oma pika vaate tõttu konservatiivsed ja aeglased. Seda kasutab Sam Reed edukalt ära.
Kui kritiseerida, siis vahepealsetes lõikudes kui ideed nii tugevasti esil ei ole, on tegevus kohati ikka igav ka. Aga siiski on tegemist omanäolise teosega, mis sama aja kirjutiste seast üsna selgelt esile tõuseb. Ja lisaks mainitud suurtele ideedele on siin ka palju selliseid, mis on küll väikesed kuid mõnusalt originaalsed ja elavad.
Hinnang: 7/10
