Vihale ajavad sellised jutud - nii tulvil "tähenduslikkust", "dramaatikat", sümboleid. Peategelane on Joel, väike poiss, kes leiti umbes aastasena bussijaama peldiku prügikastist ja kes peale seda on kasvanud lastekodudes ja erinevates kasuperedes. Aeg-ajalt ta põgeneb kuhugi, otsides oma ema, keda ta loomulikult ei mäleta. Tüübil on peas paras kiiks ja ta arvab, et lastekaitseametnikud on kogu tema päritoluloo kokku valetanud ja tegelikult tema ema otsib teda.
Ei saanudki aru, miks, aga üks Joeli (või oli ta Jason?) järjekordne kasuema viib poisi raudteejaama, pistab seal ühte kaubavagunisse ja rong annab vilet. Varsti ajab end kaubapakkide alt välja Samson, ilmselt neeger, määramatus vanuses, aga pigem vanem mees. Kahe tüübi vahel tekib pingeline vestlus ja siis varsti tulebki puänt. Puänt on üleloomulik, aga väga nüri. Kes viitsib, loeb ise.