Ma olen mittesuitsetaja ja inimesena, kes juba lapsepõlves lühikeste ajavahemike tagant Talinnast-Tartu liinibussis kaks ja pool kuni neli tundi jälki tubakavingu hingama pidi, ei suuda ma suitsetajatest tegelaste represseerimisele kurja valitsuse poolt käesolevas loos eriti kaasa elada. Mõned tunnid " Draakoni" kõrtsis-või veel parem, kunagises " Sädeme" kohvikus-ja Hermansi tulevikunägemus tundub enam kui roosiline. Jah, see selleks, tekst on üldiselt hästi kirjutatud, ent määratud ilmselt suitsetajast lugejale. Vähemalt minu jaoks oli lausa naljakas lugeda, millist naudingut pakub tõrva sissehingamine-suitsetamisest võõrutujad võiksid lisaks nikotiiniplaastritele ka näiteks lõkkes tõrvapappi põletada ja tekkinud suitsu sisse hingata. Tulevikunägemus, eriti kirjeldus politsei jahist suitsetajatele, oli ühtaegu sürrealistlik ja usutav, jättes kergelt " fahrenheitliku" mulje. Teoloogilist vaidlust poleks tõesti vaja olnud sisse tuua, ent ilmselt oli suitsetamine autori jaoks niivõrd oluline teema, et lahendust kasvavale suitsuvaenule läänemaailmas vaja otsida koguni taevastest sfääridest. Mnjah, omal ajal sai loetud Looni " Nägu udus" , nüüd on siis jälle üks hollandi ulmetekst edukalt läbi loetud, sedapuhku küll hoopis teistsugune ja teisest ooperist.
