Mees sõidab mööda linna (vist London) ja otsib hotelli, kus ööbida. Kohe algusest on aru saada, et midagi on korrast ära - kõik toimuv on irreaalne ja kuidagi nagu läbi loori nähtud. Majad, inimesed... Siis see koht, kuhu uksele ta koputab: pole hotelli moodigi, nii teenindajad kui külalised on raugaealised ja dementsuse viimases astmes. Käituvad nagu tüüpilised vaimuhaiged. Pikapeale peaks lugeja aru saama, et peategelane Tom ei otsinudki mitte hotelli (tal on mälu väga sitt), vaid vanadekodu, kuhu ta elama pidi asuma. Staaþikamad kohalikud ja poolsegane personal laseb "uuel poisil" vanu olijaid kummalisel kombel lõbustada.
Loo ulmelisuse üle võib vaielda, sest toimuv on näha dementse vanamehe silme läbi ja ebaadekvaatse tajuga inimene võib igasugu tonte näha, aga kaldun ta siiski õudusþanri liigitama, sest see, mida Tom näeb ühes palatis, ei seletu kuidagi mehe haigus(t)ega. Peale teatava rõske ja hämara miljöö ei sisalda lugu midagi, mida kiitma peaks.