Horror Writers of America Ramsey Campbelli piloteerimisel on kirjutanud 28 kaheksa õudusjuttu ühismaailmas - kummitavast lennuväljast Texases Dry Plains International’ist. Ei mingit Arthur Hailey’t ega Bruce Willist terroristide vastu - unustage igasugusene kitsh lennunduse teemadel - siin on tegemist millegi palju tõsisemaga!
Eessõnas kirjeldab Campbell, kuidas talle ühismaailma idee pähe tuli, loomulikult toimus see ühes lennujaamas toppama jäädes. Edasi töötas ta välja ühismaailma põhijooned ja õuduse allikad ning neid eessõnas lahti ei seletata, kõik tuleb lugejal endal avastada. Lugude ülesehitus ja järjekord ongi selline, et pidevalt lisandub fakte tolle hirmulennujaama olemusest, kuigi ega lõpuni midagi selgeks eriti saa.
Niisiis, Dry Plainsi rahvusvaheline lennuväli ehitati kohale, kuhu maetud hulganisti kunagises veresaunas tapetud komantshi indiaanlasi. Üsna paljudes lugudes ongi õudus seoses indiaanlastega, nende rahutute vaimudega õieti. Ent mitte ainult komantshid pole jubedustes süüdi, mõned märgid näitavad, et veel varem on siia tulnud hispaanlaste eest põgenevad asteegid, koos oma veriste kultuste ja hirmuäratavate jumalatega.
Nagu õudusloole kohane, pole saladuste jälile jõudnuil enam võimalust oma avastusest maailmale kuulutada... Üldiselt on antoloogias nii, et Dry Plains’il on väga halb maine- tihti juhtuvad seal õnnetused, lennukid purunevad, plahvatavad, inimesed surevad saladuslikel asjaoludel, nähakse tonte ja viirastusi...aga ikka lennatakse. Lood toimuvad nii lennukites, lennujaamas ku Dry Plainsi läheduses.
Muidugi on sellise ühismaailma üheks ajendiks ameeriklaste süütunne kunagiste kuritegude eest põlisrahva kallal ja üsna laialt levinud arusaam, et indiaanlased pole seda unustanud ega andestanud. Enamus indiaanlastest tegelastelst raamatus evivad üleloomulikke võimeid; kuid nad pole sugugi kurjad ega pahad, pigem püüavad anda endast parima õuduste lõpetamiseks. Muuhulgas võetakse läbi ka kogu harilik õuduskirjanduse spekter - sarimõrtsukad, pervod, rituaalmõrvad jms.
Nagu taoliste antoloogiate puhul ikka, pole kõik lood eriti tasemel, sekka jagub ka küllalt kehva kraami. Ent asja käivitav idee ning mõned iseäranis vinged lood loovad küllalt positiivse elamuse. Noh, ja eks lennujaamad ja lendamine tekitavad inimeses ikka kõhedust.
Paljud jubedused juhtuvad tualettruumis (kloaak ja maa alla ulatub, kes nemad pesitsevadki; tegevuses on mootorrattagängid; indiaanlastest preestrid loitsivad kurje vaime välja; on narkokaubitsejaid, kes vanade asteekide retseptide järgi kokku seganud uue imemürgi; on lennuõnnetustes hukkunud rock’n’roll iidolite vaime...
Eraldi tooksin välja kuus juttu. Matthew Costello “Thank You for Your Patience”; Les Danilesi “The Man in the Mirror”, Dawn Dunni “Just a Few Drpos of Blood”; Stephen Rainey “Piranha”; Nancy Kilpatricki “I Am No Longer” ja Douglas Hawki “Plane Scared”.
Hinne? Campbell toimetajana on kogu asja “põhisüüdlane” ja initsiaator; hinne peaks just tema tööd peegeldama. Pääle pikka kaalumist otsustasin “viie” kasuks - sellise lahjema. Ja tegelikult ma polnudki ühte õiget ühismaailma antoloogiat varem lugenud.
Eessõnas kirjeldab Campbell, kuidas talle ühismaailma idee pähe tuli, loomulikult toimus see ühes lennujaamas toppama jäädes. Edasi töötas ta välja ühismaailma põhijooned ja õuduse allikad ning neid eessõnas lahti ei seletata, kõik tuleb lugejal endal avastada. Lugude ülesehitus ja järjekord ongi selline, et pidevalt lisandub fakte tolle hirmulennujaama olemusest, kuigi ega lõpuni midagi selgeks eriti saa.
Niisiis, Dry Plainsi rahvusvaheline lennuväli ehitati kohale, kuhu maetud hulganisti kunagises veresaunas tapetud komantshi indiaanlasi. Üsna paljudes lugudes ongi õudus seoses indiaanlastega, nende rahutute vaimudega õieti. Ent mitte ainult komantshid pole jubedustes süüdi, mõned märgid näitavad, et veel varem on siia tulnud hispaanlaste eest põgenevad asteegid, koos oma veriste kultuste ja hirmuäratavate jumalatega.
Nagu õudusloole kohane, pole saladuste jälile jõudnuil enam võimalust oma avastusest maailmale kuulutada... Üldiselt on antoloogias nii, et Dry Plains’il on väga halb maine- tihti juhtuvad seal õnnetused, lennukid purunevad, plahvatavad, inimesed surevad saladuslikel asjaoludel, nähakse tonte ja viirastusi...aga ikka lennatakse. Lood toimuvad nii lennukites, lennujaamas ku Dry Plainsi läheduses.
Muidugi on sellise ühismaailma üheks ajendiks ameeriklaste süütunne kunagiste kuritegude eest põlisrahva kallal ja üsna laialt levinud arusaam, et indiaanlased pole seda unustanud ega andestanud. Enamus indiaanlastest tegelastelst raamatus evivad üleloomulikke võimeid; kuid nad pole sugugi kurjad ega pahad, pigem püüavad anda endast parima õuduste lõpetamiseks. Muuhulgas võetakse läbi ka kogu harilik õuduskirjanduse spekter - sarimõrtsukad, pervod, rituaalmõrvad jms.
Nagu taoliste antoloogiate puhul ikka, pole kõik lood eriti tasemel, sekka jagub ka küllalt kehva kraami. Ent asja käivitav idee ning mõned iseäranis vinged lood loovad küllalt positiivse elamuse. Noh, ja eks lennujaamad ja lendamine tekitavad inimeses ikka kõhedust.
Paljud jubedused juhtuvad tualettruumis (kloaak ja maa alla ulatub, kes nemad pesitsevadki; tegevuses on mootorrattagängid; indiaanlastest preestrid loitsivad kurje vaime välja; on narkokaubitsejaid, kes vanade asteekide retseptide järgi kokku seganud uue imemürgi; on lennuõnnetustes hukkunud rock’n’roll iidolite vaime...
Eraldi tooksin välja kuus juttu. Matthew Costello “Thank You for Your Patience”; Les Danilesi “The Man in the Mirror”, Dawn Dunni “Just a Few Drpos of Blood”; Stephen Rainey “Piranha”; Nancy Kilpatricki “I Am No Longer” ja Douglas Hawki “Plane Scared”.
Hinne? Campbell toimetajana on kogu asja “põhisüüdlane” ja initsiaator; hinne peaks just tema tööd peegeldama. Pääle pikka kaalumist otsustasin “viie” kasuks - sellise lahjema. Ja tegelikult ma polnudki ühte õiget ühismaailma antoloogiat varem lugenud.