Õudusjutu keskmes on perekond - ema, isa ja poeg - kelle koduks on aastaid olnud haagissuvila. Mööda Inglismaa kämpingupaiku rännates on ka 20 aadstaseks saanud poja haridustee veninud. Nüüd jõutakse mere äärde, Pine Dunesi, ja perekonnapea teatab, et ollakse lõpp-punktis, ollakse kodus. Poeg ei saa aru, miks on see koht rohkem kodu kui mõni teine, aga küsida pole selleks peres kombeks. Perekonnapea on tõeline despoot, kes naist ja järglast täisvääriliseks inimeseks ei pea. Noormees munsterdab ennast lähimasse kõrtsi tööliseks ja sõbruneb mingi naisega...aga rahu ei anna mitmed kummalised tähelepanekud: miks pole ta oma vanemaid märganud kunagi keppi tegemas, ehkki haagises on õhukesed seinad? Miks on isa mõne kuu jooksul võtnud niipalju kaalus juurde, et kaalub 150? Kus ta vanemad öösel salaja käivad? Kui talle satub kätte raamat "Witchcraft In Englad", märkab ta, et nende reisimarsruut kattub täpselt nende asulatega, kus teatakse nõiakunsti praktiseeritavat...
Kui lugeda seda juttu raamatust, mille pealkiri on "Cthulhu 2000: Lovecraftian Anthology", on ilmne, et lahendus peab olema vähe keerulisem kui avastus, et vanemad harrastavad okultismi. Ja muidugi võib ka enam-vähem aimata, milleni lõpuks jõutakse. Sellest hoolimata oli jutt meeldiv elamus, ja näib et mitte ainult mulle - ega muidu poleks seda avaldatud neljas erinevas kogumikus. Ka sellele tekstile (nagu enamikule teistele antoloogias "Cthulhu 2000") on omane raske ja depressiivne miljöö, inimesi vaevavad mured, pidevalt läheduses viibiv surma vari, halb ja vihmane ilm, rõskuse lõhn. Mis selles kõiges head on, võiks ju kohe küsida. Ei oskagi täpset vastust anda, aga on.