Campbell ilmutab selles jutus oskust kirjutada suurtest emotsioonidest äärmiselt neutraalset teksti. Peategelane on noormees, kes on raskelt sisse võetud oma koduküla tüdrukust. Tal õnnestub neiuga tutvuda, ent pikapeale selgub nende iseloomude ja maailmanägemise sobimatus: tüdruk on ülikonservatiivne ja pealegi oma veel konservatiivsemate vanemate raske mõju all. Pealkirjas nimetatud marionetid kuuluvad aga ühele vanamehele, asula veidrikule, kes aeg-ajalt külalastele nukkudega ühemehe-teatrit teeb. Poisi ja tüdruku liin ning vanamehe-liin jooksevad jutus suhteliselt eraldi ja näib, et esimene on välja mõeldud ainult lihaks kondi ümber. Ulmeks läheb teksti lõpus, kui peategelane otsustab (ja muidugi öösel) kiigata nukkude-mehe lagunenud majasse, sest märkab sealt möödudes midagi kahtlast.
Keskpärane jutt. Minimalistlike vahenditega (ja mitte halvasti) on edasi antud kummalist sugudevahelist suhet, ent see õuduse-pool on nadi. Viimases lõigus kasutab Campbell samasugust ämbliku-motiivi nagu ka eesti keelde tõlgitud jutus "Drawing In".