Alguseks tuleb kohe ära öelda, et "Vaevatud" meeldis mulle väga. Selles on põnevust, mõistatusi, noortevahelisi suhteid, aga ka parajalt palju klisheesid. Igav ei hakka ja mulle tundub, et autori looming muutub aina paremaks.
Sündmused toimuvad Tallinnast poole tunni autosõidu kaugusel asuvas asulas, mille nime ei nimetata. Selles asulas asub vana mõisamaja, aga ka keskkool. Pikemat aega tühjalt seisnud mõisa asub elama ema kolme lapsega: 17-aastased kaksikud Silver ja Stiina ning nende mõnevõrra noorem vend. Et ema on suurema osa nädalast ära, viibivad noored seal põhiliselt omapäi. Mõisahoone on vaid osaliselt remonditud ja noortele ei meeldi seal. Nad hakkavad nägema korduma kippuvate motiividega õudusunenägusid, kuulevad salapäraseid samme jne. Et neil omavahel head klappi ei ole, siis nad oma hädasid isekeskis ei aruta.
Klassikaaslased - kõik kohalikud noores - teevad alati suured silmad, kui kuulevad, et Stiina Ja Silver elavad mõisahäärberis, ent teemat pole nõus keegi lahkama. Kusagil on mingisugune saladus.
Saladuseloor ümbritseb ka Rahelit, ebaharilike võimetega kooliõde, kellesse Silver kohe armub. Rahel on võimeline tunnetama palju asju, mida harilik inimene ei tuaju: nägema minevikku, mõistma mitmesuguseid endeid ja energiaid jne. Ta on võimeline tajuma ka surnud hingede maailma.Rahel on sõbralik ja populaarne, ent tema populaarsus põhineb ka hirmul: räägitakse, et tüdruk on nõid, sest inimesed, kes temaga tülli satuvad, kipuvad ootamatult surema. Selja taga nimetavad klassikaaslased teda nõiaks. Rahel ja tema vend Kristofer kehastavad romaanis intelligentseid, täiskasvanulikke tegelasi. Neli noort uurivad mõisa ajaloo ja Raheli suguvõsaga seotud minevikusündmusi, ent mitte üheskoos, sest keerulised omavahelised, vastastikune kahtlustamine suhted, erinev intellekti tase ja ilmselt ka ealised iseärasused ei luba neil jõude ühendada.
Romaani lõpp lõpp tuleb kuidagi liiga lihtsalt (ilmutus Raheli unenäos) ja klisheelikult (eksortsismirituaal surnuaial), ent teekond sinnani on ikka üsna põnev ja ega naljalt romaani enne viimast lehekülge käest panna ma ei soovinud.
Kujundus on sellel sisukal teosel aga väga niru: autori nimi on kirbukirjas, romaani pealkiri püstloodis ja veidigi teose sisuga seoses olev kaanepilt puudub hoopis - selle asemel on abstraktsed värvilaigud. Kui ostuhuvi jääb lahjaks, siis tuleb põhjuste vaagimisel kaaluda ka ükskõiksust või suisa tõrget tekitavat kaanekujundust.