Peategelane on kergelt boheemliku maailmavaatega noor naine, tartlane. Tal on mõistust, välimust ja sõpru, ülikool on läbi ja töökoht soodne. Aga tal ei ole kindlat meessuhet. Ta on nõudlik ja vaevleb pidevalt kahtluste käes, kes on õige ja millised inimesed omavahel üldse sobivad. Jalgrattamatka ajal jääb ta magama Otepää linnamäe nõlval ja näeb und, mis viib ta ajas määramatu arvu sajandeid tagasi. Seal unes on üks sama nimega tüdruk nagu temagi (Kail) ja too on selles esimeses nägemus väike laps. Uni jätab Kaili teadvusse tugeva ja tähendusliku jälje. Mõni aeg hiljem (jälle magades) kõnetab teda keegi kujuta olend, mingi kõrgem jõud, kes ütleb Kailile, et ta on määratud päästma ühte inimest, kelle ta peab ise ära tundma ja päästmise meetodi valima. Sest temal olevat "võimed". Veel hiljem hakkavad korduma unenäod, kus ta otsekui seriaalis näeb mineviku-Kaili elu, tolle kasvamist naiseks ja kohtumist saatusliku mehega.
Need unenäod ja Tundmatu poolt talle antud ülesanne päästa keegi, keda ta ei tunne, löövad noore naise elu täiesti segi. Toimuvat võtab ta väga tõsiselt, tõmbab paralleele mineviku-Kaili ja enese eluga ning ilmselt ka varem rahutu psüühika hakkab muutuma. Ta pöördub ära sõpradest-sugulastest, hakkab jooma ja muutub erakuks. Tekivad hirmud magama jäämise ja järgmise kohutava unenäo ees. Ainukeseks sidemeks eluga jääb noorhärra Taavi, kelles lugeja hakkab muidugi kohe kahtlustama seda saatuslikku inimest, kelle Kail päästma peab. Kahtlus saab ka kinnitust, kui Taavi avaldab kunagi Hispaanias saadud nägemuse, mille kohaselt just Kail on tema saatuses fataalse tähendusega.
Suur osa romaani teisest poolest koosneb küsilausetest. Kui Kail ei esita küsimusi kellelgi teisele, siis iseendale esitab ta neid lõputult. Põhiteemad on Saatus, inimese käitumisaktide ettemääratud, kõrgemate jõudude olemasolu, inimese vastutus oma tegude ees, inimestevahelised suhted. Lõputu hulk küsimusi, vähe vastuseid; sekka ka hajamõtteid igasugu teemadel. Tundub, et teema on võimaldanud noorel autoril panna paberile suure hulga eksistentsiaalseid mõtteid ja kahtlusi, mis tal senise elu jooksul peast läbi on käinud. Ei tea, kas niimoodi järgmiste raamatute jaoks midagi jätkubki... Pealegi ei ole parajal osal mõtetest erilist seost sündmustega. Kui näiteks arutlus Hea ja Kurja üle (lk.126-128) läheb teemasse sisse küll, siis suur hulk popkultuuriga seonduvaid (filmid, raamatud, muusika) hajamõtteid tunduvad kohatud. Oleks oodanud ka seda, et kursiivkirjas antud unenägude puhul minevikust kasutataks arhailist kõnepruuki, mitte tänapäeva-Eesti lausestust. Rahvaluule alal magistriks õppivale autorile olnuks see jõukohane küll.
Romaani lõpp on ühtaegu nii traagiline kui optimismi sisendav, ent ennekõike on ta hägune-segane. Põimuvad müstilised ja psühhiaatrilised võimalused. Hinne kõigub kolme-nelja vahel. Debüüdina kindlasti üle keskmise, ent see ainitine küsilausetega pommitamine läks pikapeale üksluiseks. Ka keelekasutus võinuks olla poeetilisem, mitte nii kõnekeelne. Raamat on stiilselt kujundatud ja mulle meeldib ka, et autor pole häbenenud tagakaanele panna oma fotot koos mõne iseloomustava sõnaga. Aia taga see esimene vasikas kindlasti ei ole.