Loost siis. Barry Trotter (eesti keeli Barry Totter) käib siis Sigamülka Võluritekoolis juba mingit üheteistkümnendat aastat. Seal on ta võinud viibida kooli ja tema vahelise kokkuleppe tõttu, kuna tema seal viibimine toob koolile mugavalt nodi. Barry fännid aga, kes on tavalised pugud ja tahavad oma iidoli juures viibida, ei pane tähele Sigamülka puguvastast loitsu ja seavad rahus ennast kooli territooriumil sisse kimbutades nii Bumblemore, õpetajaid ja Keppivat Kaske, kes enam ei saa rahuldust oma tööst, kuna ohvrid paistavad seda nautivat. Kui aga otsustatakse veel Wagner Brothersite poolt Trotteri film vändata läheb Bumblemore endast välja ja käsib Trotteril film peatada, kuna kardab, et filmiga saabub veelgi rohkem Trotterinäljas kodanikke Sigamülka lossi seinte ette (tüli nendega on ka Hafwidil, kelle joogipoolist ja Babeauxi direktrissi erootilist joonist pugud näppama kipuvad). Kuidas see aga koeraarulise Loni ja üpriski lodevate elukommetega Erminega läheb saab peagi teada - paarisaja leheküljeline edeneb kiiresti ja jõuab pilada küllalt Rowlingu enda teoseid.
Kuidas meeldis? Teadaolevalt on see kolmas paroodia, mida seniajani olen lugenud. Esimene pilas LOTRi üpriski räigemal moel ja eriti ei huvitanud. Sealse maailma mehed olid suuremas osas arad ja tegevus oli üpriski sarnane Tolkieniga. Kööbik oli juba tugevamast puust - see pakkus isegi huvi oma hargnevate liinidega ja erinevustega algromaanist (kasvõi sõrmuse muutumisega asjaks jne). Umbes sama on Barry Trotter, mis lihtsalt ei võta ühte Rowlingu romaani ja pila seda, vaid haarab Rowlingu tegelased ja paneb need muudetult oma loosse, mis keerdub erinevate Potteri süzeede ümber.
Paroodia koha pealt on raamat tubli - tihti sai kõht kõveras naerda, kuid kirjanik ei rahuldu vaid parodeerimisega, vaid tabab ka mõnes kohas mõndagi märki, mis endagi arust Potteri ümber lennelnud (eriti viimases peatükis, kus paratamatult täiskasvanuks peab saama). Näiteks Hollywoodi needus, mille kaudu muudetakse raamatute olemust, et laiemale rahvale peale läheks. Kellele probleem, kellele mitte, kuid nõnda see pahatihti on ja on see probleem ka osade Potteritega. Kuigi, nagu paroodiale kohane, on ka see üle vürtsitatud. :)
Ka arutab Potteri lastele suunatuse poolest ja sellest, et mingi hetk peab täiskasvanuks saama ja Potteri maailm on siiski vaid ilus muinasjutt. Tõsi küll, kuid väiksematele lastele on see enamatki. Ja usutavasti ka rohkem hardcore fännidele.
Ka vigu on selles teoses minu silmale. Kohati paistab autor endaga ummikusse jooksvat rääkides samast asjast kahte versiooni, mis olevat mõlemad olnud. See võis olla meelega või mitte, kuid oli nõnda paaris kohas. Kahjuks ei ole nõnda hästi meeles, et hetkel mõnda näidet ette tuua. Nimede moonutamine ja kõige võimalikult halvas valguses näitamine kuulub paroodiate juurde hoolimata oma kohatisest ebaoriginaalsusest. Leian ka, et arvatavasti oleks originaalkeeles lugedes huvitavam olnud, kuna hetkel jäid mitmed tõlkimatud naljad vaid autorimärkustesse, kuid vaevalt sellist raamatut olekski kerge tõlkida.
Nüüd jääb vaid oodata, kuni kusagilt netiavarustest teised osad kätte satuvad või siis need tõlgitakse. Esimene tundub siiski usutavam.