On möödunud mõned aastad sellest, kui vampiirid on n-ö kapist välja tulnud ja elavad enam-vähem tunnustatult kõrvuti inimestega. Öösiti magavad siiski kirstudes, päikese käes lähevad põlema, kardavad küüslauku ja hõbedat, aga muidu on füüsiliselt inimestest üle. Valimisõigust neil ei ole ja üldse suhtutakse nendesse inimeste poolt ikkagi eelarvamuslikult nagu homodesse mõnikümmend aastat tagasi või neegritesse, kes on lubatud valgetega ühte bussi. Vampiir Billiga paarisuhtes olev peategelane Sookie Stackhouse näeb ja tunneb inimeste vastumeelset suhtumist vereimejatesse igapäevaselt - baaridaamina töötavale noorele naisele on looduse poolt kaasa antud võime lugeda teiste inimeste mõtteid. Ise peab ta seda puudeks, aga mõned teised andeks. Vampiiridest veel nii palju, et leiutatud on erinevate reesusfaktoritega kunstvered, mida nood olevused joovad, ja inimeste verd nauditakse (üldjuhul) ainult siis, kui doonor sellega nõus on. Siiski on vaenulikke renegaatvampiire ja tekkinud on ka vampiirivaenajatest sekt Vennaskond, kes üritab vereimejatega füüsiliselt arveid õiendada.
Sookiel on kokkulepe Dallase vampiiridega, et läheb neile vajadusel oma telepaadivõimega abiks. Nüüd saabubki selline kutse: Sookie saab Dallases ülesandeks uurida välja ühe kaduma läinud vampiiri kadumise asjaolud. Ohtliku ülesannet täites jõuab noor naine Vennaskonna peakorterisse.
Kriminaalloona ei kannata "Ebasurnud Dallases" absoluutselt mingisugust kriitikat. Samas on selline süüdimatu ja vaba käega paberile pandud pretensioonitus omamoodi sümpaatne. Kui lugeja ootab õnnelikku lõppu, siis on just see siin selline lugu, kus kordagi ei teki kahtlust, et pahad saavad karistuse ja headel läheb hästi. Tekstile annab spetsiifilise pehme varjundi pidev vaimutsemine-aasimine, torisev-romantiline torkimine. Sellel on tihtipealne ka seksuaalne alatoon, sest Sookie ja Billi armuloo keskseks ühendajaks näib olevat alati maksimaalset naudingut pakkuv ja alati õnnestuv kirglik seks. Vampiirid on ju üldse selline seksuaalselt kirglik seltskond. Tegelikult on see romaan peaaegu-et-naistekas. Ulmežanri mõttes nõustun sarja esimest osa arvustanud Kallasega, kes kasutab terminit urban fantasy. Lisaks vampiiridele tegutsevad ka muud fantastilised olevused - kujumuutjad ja menaad, kes näib olevat üleloomulike olendite hierarhia kõrgeimal astmel.
Üheksaosalise sarja (mille kõigi pealkirjades on sõna "Dead") teisi raamatuid ma lugeda ei kavatse, ent ühe ettevõtmist siiski ei kahetse. Kolm pluss.
P.S. Eestikeelses versioonis järgneb 7. peatükile kohe 9. peatükk, ehkki teksti ei tundu puudu olevat.