Raamatu kangelannaks on Sookie Stackhouse, kes töötab ettekandjana kohalikus linnataguses söögikohas ning arukas olekski talle enesele sõna anda:
I`d been waiting for the vampire for years when he walked into the bar.
Ever since vampires came out of the coffin (as they laughingly put it) four years ago, I`d hoped one would come to Bon Temps. We had all the other minorities in our little town—why not the newest, the legally recognized undead? But rural northern Louisiana wasn`t too tempting to vampires, apparently; on the other hand, New Orleans was a real center for them—the whole Anne Rice thing, right?
Ja samavõrd muhedal toonil see kõik ka jätkub:
It`s not that long a drive from Bon Temps to New Orleans, and everyone who came into the bar said that if you threw a rock on a street corner you`d hit one. Though you better not.
But I was waiting for my own vampire.
You can tell I don`t get out much. And it`s not because I`m not pretty. I am. I`m blond and blue-eyed and twenty-five, and my legs are strong and my bosom is substantial, and I have a waspy waistline. I look good in the warm-weather waitress outfit Sam picked for us: black shorts, white T, white socks, black Nikes.
Vampiiri nimi on Bill ja kolkasse saabus ta seepärast, et seal asub tema kunagine isakodu.
Juba esimesel õhtul päästab Sookie Billi elu ning otse loomulikult tekib nende vahel teatav tõmme. Osalt vast seetõttu, et Bill on pisut südamlikum vampiir ja Sookie pole ka päris tavaline inimene.
Intriig sõlmub sellest, et koos Billi saabumisega hakkavad linnakeses toimuma mõrvad. Ohvriteks noored ja pisut kerglased neiud, kel kõigil vanad vereimemise jäljed ihul. Viitaks justkui üheselt vampiirile...
Eks tähelepanelik lugeja sai juba aru, et tegu on vampiiriromaaniga, aga tegu on ka kriminaal- ja n-ö naisteromaaniga. Kirjutasin alguses küll õuduskirjandusest, aga ma polegi päris kindel, et kas antud romaani sobib õudukaks nimetada. Jah, esineb ebasurnuid, esineb surma ja esineb ka õõva... kuid mingi verdtarretav teos see küll pole... pigem muhe ja lembeline krimka süngetoonilise urban fantasy kuues.
Charlaine Harrise kiituseks tuleb öelda, et romaan läheb kohe alguses hästi käima, et sellises muhedas laadis nagu esimesed lõigud... et nii läheb lõpuni välja. Krimiintriig on samuti kenasti välja mängitud ning Anthony auhind parima pehmekaanelise krimka eest on asja eest saadud.
Miinuseks võib vast pidada liialdamist lembeliiniga romaani kolmandas veerandis, aga viimane veerand keeras sellise mõnusa jõnksu otsa, et maksimumist vähem anda ei taha.
Ostsin sarja kaks esimest romaani venekeelse kogumikuna Estconil. Noh, et kuidas ei osta, kui hea kamraad pakub ja omal huvi on ja veerandsaja krooniga antakse. Päev hiljem selgus, et sarja kaks esimest romaani on ka lähiajal maakeeles ilmumas. Kuna aga kolmandast romaanist tuleb ilmselt originaalidele üle minna, siis sai nüüd ka pisut esimest romaani originaalis sirvitud.