"Alates oma esimesest verisest kohtumisest nendega teadis Matt Parker, et nad on surmavalt ohtlikud tervele inimsoole. Nad ründasid ootamatult lägastest kanalisatsioonikäikudest – näksates, hammustades ja rebides ta ihu. Esialgse sensatsioonijanu vaibudes kaotasid ajalehed asja vastu huvi... eksperdid nimetasid neid sama ohtlikeks kui tuhkrud... inimesed hakkasid unustama. Aga Matt teadis, et oht pole möödas. Nad kasvasid pidevalt, nii arvuliselt kui mõõtmetelt – ja nad jahtisid elavat liha! Sest kui nad tagasi pöördusid – vingerdades välja külatiikidest, basseinidest, isegi vanni äravoolutorudest – oli Inglismaa elanikkonna saatus otsustatud. JA POLNUD OLEMAS KOHUTAVAMAT VIISI SUREMISEKS..."
Lisame siia veel raamatu esikaaneloosungi "Sa ei tunne end enam iialgi vannis turvaliselt..." ja võti romaani mõistmiseks peaks käes olema. Mõjub see reklaami või antireklaamina, sõltub juba lugejast. "Slither" läheb samasse ooperisse näiteks Guy Smithi teosega "Locusts" ja Stephen Kingi "Cujo-ga", kus mingi tavaline loomaliik on kirjutatud kas siis arvuliselt või füüsilistelt mõõtmertel tavapärasest suuremaseks, lisatud talle juurde verejanu ja kavalust ning põhiline ongi olemas. Salatiks juurde peategelase töö- ja pereprobleeme. Seekord on nad siis hiiglaslikud tõugud, kellega peab enam-vähem ühemehesõda Matt Parker (mitte ajada segi eesti õuduskirjanikuga!) ja kes raamatu lõpulehekülgedel peab maha ka ägeda käsitsivõitluse hiiglasliku emastõuguga. Romaan pakub kergekaalulist põnevust ja naturaalset verist vägivalda. Sümpaatne, et ei püüta lugejas tekitada pettekujutelma mingist sügavast mõttest ja tähendusest. Neli miinus.