See on selline jutt, mis rõhub nostalgilisele meeleolule, kadunud aegade mälestusele, vanaduse ja lähedaste kaotusega seotud nukrusele. Üks sent-surmale-võlgu vanamees käib jõe ääres kala püüdmas. Sealsamas jõekäärus ilmuvad talle regulaarselt tema surnud poeg, surnud naine ja üks sõber. Ajab seal nendega juttu (ja need jutud ei ole huvitavad). Ei julge ka väita, et kõik ei toimu vanamehe mustast südametunnistusest haigeks jäänud mõttemaailmas, sest on vihjeid, et lapse ja naise surm on tema hingel. Miks ja kuidas - me teada ei saagi.
Ei tea, kas vaja oleks lapsepõlveaegset kalamehe-kogemust, varasemat sünniaastat või mida, aga kuidagi ei suutnud loo meeleoluga haakuda. Et seal teatav äratuntav meeleolu on, see on küll selge.