Temast sai tähtis riigiametnik 1995ndal aastal, siis kui keegi veel ei tahtnud riigiametis tööl olla ja neid nõustujaid otsiti tikutulega taga.
Nii tähtis riigiamenik olemisel oli vaid üks vastik lisakohustus – nõuti publikatsioone. Tol ajal käis ta tööl trolliga. Iga päev kaks korda pidi ta kõndima peatuse ja kodumaja vahet. Üle muruplatsi. Seal jalutati koeri ja kuigi Ilmaril oli tung tähtede poole vaadata (ta tundis seda tungi ka päevasel ajal, kui tavainimesele tähed ei paistnud) pidi ta vaatama jalgade ette maha, vältimaks koerasita sisse astumist.
Koeri ja koerasitta (ja koeraomanike, kelleta koeri ju ei oleks) süüdistas ta enda takistamises kõrgemate eesmärkide poole püüdlemisel.
Oma iga-aastase kohtustusliku publikatsiooni kirjutas ta loomulikult sellest, mis kõige rohkem vaevas Keeleinspektsiooni peadirektorit – koerapidajatest, koertest ja koerasitast.
Hiljem hakkas ta tööl käima autoga. See oli selle pärast hea, et see kakskümmend meetrit majauksest autoukseni oli sitavaba – eks seegi võttis aega, et saada just oma maja juurde korralik kojamees, kes lõpetas hommikuse pühkimise just kella seitsmeks, siis kui oli aeg hakata tööle minema. Aga kui riigiameti juht midagi väga tahab, siis ei ole talle miski võimatu!
Maailm sai selgemaks ja sai pühenduda just sellele, mille jaoks Eesti rahvas oli ta tööle võtnud – Augeiase tallide rookimisele.
Oma kabinetti riputas ta üles tsitaadi suurelt Eesti luuletajalt: „Norm on Norm on Norm“.
Elu oli ilus.
Vana koerasitast aega tuletatas talle meelde vaid üks natuke ebaõnnestunud juturaamat - „Kaka ja kevad“. Häda oli tõlgendamises – pooltel päevadel sai ta aru, et Kivirähk oli oma raamatu pühendanud ühikonnaelu põletavale koerasitaprobleemile ja pooltel päevadel mõistis ta teravalt hukka selles raamatus ilmnevat pseudoempaatilist sittamõistapüüdvat sõnumit (põlastusväärne tung võita odavat populaarsust kohas, kus on vaja vaid sirget selga ja põhimõttekindlust). Alluvad õppisid ruttu selgeks kabinetti sisenedes pilguga kontrollima, kas raamat on kirjutuslaua keskel „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ peal või prügikastis. Eksimise ruumi oli vähe.
Ja nüüd, 2012 aasta detsembris sai ta sõnumi millegi olulise muutumisest – jää oli hakanud liikuma! Kurt Vonnegutil oli ilmunud uus raamat – „Võllaroog“. Loomulikult loeb Keeleinspekstiooni peadirektor läbi kõik Eesti keeles trükitu (kõikide kommipaberite läbilugemine on muidugi tüütu, aga töö on töö).
Kõigest sajaneljakümne teisel leheküljel – seal ta oligi: “... sõna otseses mõttes ära frittinud.“!!!
Sõna „frittima“ oli ta siiamaani lugenud trükituna vaid EKI seletavast sõnaraamatust. Iga pool mujal oli olnud siiani värdvorm „friteerima“ . Isegi TEA kirjastuse sõnaraamat (miks selline üldse olemas peaks olema?). mis ometigi oleks idee poolest pidanud edendama ilusat Eesti keelt! Mis edendamisest saab friteerijate puhul rääkida? Ja Riigikogu kummaline arusaam demokraatiast ei olnud lubanud ka TEA kirjastust ja nende sõnaraamatut ära keelata. Seni.
Selge oli, et positiivne eeskuju vajas tunnustamist.
Peadirektor kirjutas esildise Vabariigi Presidendile andmaks Vabariigi Aastapäeval Kurt Vonnegutile medal kauni ja normikohase Eesti keele edendamise eest. Tema oli hetkel teinud kõik, mis tema võimuses. Äraütlevat vastust Presidendi Kantseleist ei ole veel tulnud.
Lootus jääb...
Ta oli andnud oma parima.
Ühele Harvardi-mehele, kes Vonneguti raamatu minategelane on, sobib „frittima“ igal juhul imehästi! Aitähh.
Muidu on Vonnegut nagu Vonnegut ikka – väga hea.
Veelkord – väga heas tõlkes!
Otseselt ulmelist on vaid nelja-viie lehekülge ulatuses, mistõttu fanaatilistel ulmikutel ei ole siit eriti midagi leida.
Nendes nappides ulmelehekülgedes on viide, et raamatu minategelase tekst võib olla inimkehasse vangi sattunud tulnuka tekst. Raamatul on kolmkümmend lehekülge Eelloona pealkirjastatud minavormis teksti, kus „minana“ on tuvastatav raamatu autor Kurt Vonnegut. See tekst on täpselt samasuguse stiiliga kui hilisem pärisjuttgi. Siit on üsna lihtne tulla järeldusele, et ka Vonnegut on tulnukas. Vähemalt enda arvates. Vähemalt selles raamatus.
Kui siis nüüd küsida vonnegutilikku maailmanägemist iseloomustava sõna järgi, siis võiks see olla „autistlik“.
Orwelli „1984“ leiab tavaliselt käsitlemist poliitilise satiirina. Üks keskseid kujundeid on seal kaksismõtlemine, kus keele ja taju erinevatel tasanditel loetakse samaaegselt õigeteks vastukäivaid asju. Tegelikult ei ole see mingile poliitilisele süsteemile selgelt iseloomulik omadus. See on omane inimene-olemisele. Suur hulk inimesi, kellel on taolise vastuolulise maailma omaksvõtmine raskendatud, on saanud psühhiaatrilise diagnoosi – autistid.
(Mulle tundub, et)
Vonneguti kogu looming on,
tema meetodi oluline osa on:
kirjutada kõrviti just taolistest korraga õigetest ja omavahel sobimatutest asjadest, mis enamasti on õigetena olemas ka lugeja peas, aga lugeja ei vaata neid oma peas tavaliselt korraga või kõrvuti. Sellega saavutab ta šoki lugejas.
Lugeja tunneb end teda lugedes (peaaegu) autistina.
Siit on vaid väike samm selles raamatus möödaminnes vistud mõtteni, et autistid on tegelikult tulnukad, kes ei suuda kohaneda inimühiskonna vastuolulisusega. Ja et Vonnegutgi on tulnukas – mis ei ole tegelikult välistatud.
PS! Parim ilukirjanduslik raamat autistlikust maailmapildist on „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“, autoriks Matt Haddon, välja andnud Varrak 2003. Ei ole ulme. Minategelane põeb Aspergeri sündroomi, mida loetakse üheks autismi kergemaks vormiks.
PS!PS! Ajakirjanduses oli käesoleval aastal teade, et Ameerika psühhiaatrid tahavad Aspergeri sündroomi maha võtta psühhiliste haiguste nimekirjast. Seda sorti tulnukad tunnistatakse sellega normaalseteks inimesteks.
HEAD UUT AASTAT!