Loo võtmeks on darvinism. Vonnegutile ei maksa midagi projitseerida 1000000 aasta kaugust tulevikku, mil inimene on asunud elama vette, toitub kalast ning vabanenud "ebaloomulikult suurtest ajudest", mis on kõigi kaasaegsete hädade allikaks. Uus inimene saab alguse aastal 1986, kui Galapagose saartele satuvad sõja eest pakku kruiisilaeva "kapten", lesest kooliõpetaja, rase jaapanlanna, pime tüdruk ja neli pisikest inimsööjahõimu naissoost esindajat. Muu inimkond sureb. Lugu on nähtud saarte kohal hõljuva Kilgore Trouti poja Leon Trouti silmade läbi. Romaan tervikuna on küll üsna kummaline. Lähimad sugulased autori enda loomingust on kindlasti ''The Sirens of Titan'' ja ''Cat's Cradle'' Kirjaniku üks tüüpvõtteid avada kohe romaani algul kaardid ja seda siin-seal veel mitu korda teha, on ka siin rakendust leidnud. Kirjutatud on vaat et pareminigi kui mõned Vonneguti varasemad raamatud, kuid ideid on vähem, seega tundub romaan enesekordusena ja kirjaniku must huumor ei ole seekord ka kõige paremini märki tabav. See on muidugi minu isiklik arvamus, kuid autori pessimismini on mul veel tükk maad astuda ja jumal tänatud. Jääme arvamuse juurde, et hilisest Vonnegutist parim on puhas mainstream ''Hocus Pocus''.