(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Komejant, ehk Hüvasti, üksildus!»
Tallinn «Tänapäev» 2002 (Punane raamat)
Raamatu kõige parem osa on teadagi tagasivaade tegelase lapsepõlve. Noh, kaksikutest geenius-idioodid, kes näevad väga ilged välja. Ja siis kuidas nad oma vanemaid lollitavad, kui idioodid nad ikka on ja kui koledat ila on nad võimelised suust välja niristama. Aga siis kui kõik magavad ja kui keegi ei näe, loevad nad koos läbi kogu mõisa raamatukogu, õpivad selgeks kõik võõrkeeled jne. Superhea!
Aga siis kui asi poliitiliseks läheb ja tüüp presidendiks saab, siis kukub jutt ära. No-ma-ei-tea, kas asi minus või paljudes teistes ka, võibolla see Ameerika poliitiline spekulatsioon teeb neile endile rohkem nalja. Tugev enesepila oli olemas, aga mulle isiklikult jääb asi kaugeks. Nalja ei tee ja korda ei lähe. Pealegi, Kurt hakkab sealt alates jamamini kirjutama ka.
Üldmulje oli siiski sedavõrd positiivne, et teenib nelja ära. Ja soovitada julgeks ka esmatutvujatele. Kui tervet raamatut ei viitsi, loe siis pool! ;-) See pool ON viite väärt!