Vonnegut on kahtlemata üks üle aegade ulatuvatest Suurtest – juhul kui tegemist on viiekümne aastaga ja kusagilt ei aimu mõtete ja meetodite aegumist, siis võib ennustada veel pikka lugejate huvi.
Olin eelneva lõigu juba kirja pannud ja siis sattusin lugema Baasi arvustajate arvamusi (ka Vonneguti teiste teoste kohta). Sain teada midagi olulist enda kohta. Põlvkondliku kuulumist ja veresoonte seisundit puudutavat. Nii, käesolev raamat!
Mulle mõjus Ürgpimedus taas pimestavalt – nagu seda on teinud kõik varasemadki Vonnegutid.
Stepptantsu ja peeretuste huvilised võivad omada veidrat puritaanset loosungit „mitteulmekirjandust põhimõtteliselt ei …” . Kuid see seisukoht tundub olevat (vähemalt selle raamatu puhul) sarnane muusikahuvilisega, kes väidab end kuulavat ainult muusikat, mille esitamisel on kasutatud punaseid trumme.
Punased trummid on kohased siis, kui ilma punaste trummideta ei saa.
„Ürgpimeduses” on ebamaine lootusetus ja masendav fatalism nii sügavale sisse kootud, et vonnegutilikud ulmekulinad oleksid selgelt liiased. Kõik muud kulinad ka.
Lugu on lihtne, moraal kah.
Lugu on eespool ära seletatud.
Üritasin loo moraali, seda õpetussõna, mis Vonnegutil alati (!?) sees, sõnastada, aga jäin hätta – moraal on väga mitmetasandiline ja lähtudes ühest tasandist võib eksida mõne teise tasandi vastu … Moraal on väljendatav kahesaja seitsmel leheküljel (eestikeelses tõlkes) ja mitte ridagi sellest ei ole üleliigne. Eks ta üks moraalijutt ole.
Vonneguti erakordus avaldub siin, nagu igal pool, tema kirjutatus. Paar viimast raamatut kandsid küll väsimise märke, aga geenius on ka väsinuna geenius.
Tema jaoks on kõige tähtsam sõnum. Kõigepealt on talle selge, mis asi see on, mida ta tahab inimestele öelda ja siis valib ta välja selle jaoks kõige sobivama vormi.
Kõige sobivam on alatasa teha mõttepöördeid, just siis, kui miski tundub lugejale selge olevat. Ärgu see lugeja arvaku! Mõni tema raamat (enamus tema raamatutest; kõik tema raamatud) algab kohast, kus lugejale tundub miski juba täiesti selge olevat. See jutt algab eeldusest, et sakslased on fašistid, fašism on paha ja seega on sakslased pahad ja loomulikult on pahade vaenlased head. Väga hästi sobiv eeldus nii siin- kui sealpool ookeani. Loomulikult ei jää sellest eeldusest eriti midagi järgi – raamatu lõpuks.
Fašism eeldab tavaliselt lisaks kõigele muule ka juutide kohalolekut. Juudid ei ole ei head ega pahad, nemad on juhuslikult kohal. Selles jutus.
Lugedes tekivad kummalised küsimused, mille eelduseks on väide: juudiküsimus ei olnud natsionaalsotsialismis tegelikult keskne(?). Neid ei hakatud ju kohe tapma, enne üritati neil hulk aega elu kibedaks teha, sundida lahkuma. Teised maad, need head, ei tahtnud millegipärast juute vastu võtta …
Mis siis oli(?), natsionaalsotsialismis keskne …
Mis mälestus meil oleks Suurest Sõjast, kui juhuslikult kohal olnud juudid oleksid olnud kusagil mujal?
Juhuslikult.
V. vihjab, et pole olulist erinevust … sõdivate poolte vahel.
Inimesed, ilged ja vastikud; ilusad ja õrnad inimesed, olid samasugused mõlemal poolel.Temagi ajaloopildis, temagi isiklikus kogemuses pole kindlust, selles kumb pool oli hullem – ka praeguses tegelikkuses, kus juudid olid kohal – juhuslikult ja tapetavatena.
Romaan esmaavaldati 1962. aastal.
„I have a dream…” . kõlas aasta pärast ja Martin Luther Kingil oli jäänud elada veel kuus aastat.
Punane trumm oli kogu romaanis kohal, kuigi teda löödi vaid korra – alternatiivajaloo võimalus, et sakslased võitsid sõja.
