Kurt Vonnegut

Tekst jättis esmalugemisel üsna halli ja igava mulje ning ega korduslugemine suurt midagi ei päästnud. Ikka selline tavakirjaniku ulme, kus ulmeosa on jabur ja seosetu ning kõike katab peaaegu maitselage satiirisoust.

Esmaarvustaja on sisu juba avanud ning ega seal midagi suurt rohkem ka pole. Selline lodev loba, mis jutu viimases kolmandikus küll pisut äkilisemaks läheb. Viimases kolmandikus püüavad tavalised inimesed minategelase ja ta naise Madge spetsiaalsetesse kehadesse lõksu ning tahavad nende üle näidisprotsessi korraldada. Noh, et desertöörid ja inimkonna reeturid.

Ei peaks ei konkreetselt selle jutu põhjal, ega ka üldiselt Vonneguti inimvihkajaks... pigem on ta siiski mures inimeste ja inimkonna pärast. Ainult see mure avaldub tal sellisel pisut kirbel moel. Armastavad ju ka need, kes sellest kogu aeg suu vahus ei räägi.

Kui tulla tagasi vene tõlke juurde, siis peaks mainima, et pealkirjaga «Люди без тел» ilmunu on tsenseeritud tõlge ja sealt puuduvad terved lõigud. Põhiliselt siis sellised, mis viitavad (meie mõistes) tsivilisatsiooni lõpule. Vene tõlkes jäi mulje, et neid inimkehast loobunuid on siiski miski vähemus, või on neid vanamoodsatega pooleks... originaalis oli ilmselge, et vanamoodsaid inimesi oli vähemus.

Vene keeles on jutust ka teine tõlge, mil pealkirjaks «Виток эволюции». Kas see on täpsem, seda ma ei tea...

Siiski jääb jutt «Unready to Wear» autori loomingulisse biograafiasse eelkõige kui esimene tekst, mis tal ulmeajakirjas ilmus. Miskeid muid ja sügavamaid väärtusi jutt ei oma ning hinna kolm on vaid ladusa kirjutamise ja paari lustlik-küünilise lõigu eest.