Kui enamik katastroofromaane algavad katastroofiga ja käsitlevad seda, kuidas inimesed pärast toime tulevad, siis siin vastupidiselt, romaan lõpeb katastroofiga ja raamat käsitleb eellugu. Suures osas on katastroofi eelaimusega loodud miljöö taustaks religiooni ja teaduse vastandamisele. Romaani kandvaks ideeks on see, et teadusega mis rajaneb absoluutsele tõele ja pretendeerib inimkonna hüvangu tooja tiitlile, tehakse tegelikult rohkem kahju, kui seda eladeski suudaksid lamedatel valedel rajanevad religioonid, mille etalonnäitena on kirjanik välja mõelnud bokononismi. Ehk peegeldub siin pettumus teadus-tehnilises revolutsioonis. Tuletage meelde, millal lõppes SF-i kuldajastu?
Ääremärkustena võib veel lisada, et romaan tõi autorile antropoloogia magistrikraadi, mille omandamine normaalsel teel tal kuidagi korda ei läinud ja et tõlge eesti keelde on kuidagi eriliselt puine, rääkimata täiesti ebaõnnestunud kujundusest.