Cat's Cradle on apokalüptiline ulmelugu. Lugu jutustab tagasivaatena kirjanik John, kellel oli plaan kirjutada raamat päevast, mil toimus tuumapommi heitmine Hiroshimale. Selleks läheb ta tegema intervjuud tuumapommi loomisel osalenud (ja loo alguseks ammu surnud) professor Hoenikkeri lastega.
Nagu ilmneb, on professori lapsed kõik erineval viisil veidrikud, kuid kadunud professor olevat olnud veel mitmekordselt kummalisem. Külastades instituuti, kus professor kunagi töötas, kuuleb kirjanik saladuslikust substantsist nimega jää-üheksa, millega professor enne surma töötas...
Ma arvan, et suures pildis on see ehk üks vähem tuntud Vonneguti romaanidest. Ühest küljest seetõttu, et see paigutub kõige selgemalt ulmežanri ("Titaani sireenide" kõrval), teisest küljest aga seetõttu, et kui praktiliselt kõik teised Vonneguti teosed on tõlkes ilmunud "Punase raamatu" sarjas, siis see siin on jäänud ammu unustatud "42" ulmesarja.
Ning sellest on kahju! Ma arvan, et esmakordselt lugesin ma seda kohe pärast tõlke ilmumist ja siis avaldas see mulle kohe tõsiselt muljet. Nüüd pärast pikka vahet originaalis seda üle lugedes oli huvitav vaadata, mis mulle tookord rohkem muljet avaldas (jää-üheksa) ja mis seekord (bokononism).
Selle raamatu kaks suurt teemat ongi muidugi teadus ja religioon, kuid lisaks sellele on üsna erakordne, kuidas Vonnegut neid siin käsitleb. Kui tavaliselt on tema satiiris alati mingi kergelt jahe distants autori ja teema vahel, siis siin on Vonnegut täiesti eredalt ja otseselt vihane.
Teadus on pettus, ütleb autor siin selgelt. Ainus, mida see pakkuda suudab, on suuremaid ja ohtlikumaid võimalusi hävitada iseennast ja kogu maailma. Loomulikult on ka religioon pettus, aga kui see on heatahtlik pettus (nagu bokononism), siis saab see San Lorenzo puruvaesele rahvale vähemalt midagi anda.
See on muidugi üks asi, millega ma autori kogu osavusest hoolimata ei taha nõus olla. Üldiselt meeldibki Vonnegut mulle just seetõttu, et kuskil oma lugudes säilitab ta alati mingi lootusekübeme. "Kassikangas" on aga algusest lõpuni täiesti nihilistlik. Parim, mida inimene siin teha saab, on panna tükike jää-üheksat oma huulte vastu.
Kuid ma lihtsalt ei saa Vonneguti peale pahane olla. Selleks on see raamat liiga terav ja jõuline, raevukas ja naljakas. Raamatu vorm oma ülilühikeste peatükkidega (mis on peaaegu nagu eraldiseisvad sketšid) toetab ka seda suurepäraselt. Ja kui see tempo kaobki teises pooles enne lõppu natuke käest, pole see just suur viga.
Hinnang: 8/10
