Judas Coyne on üle viiekümnene raskema roki staar, kes on vahetanud naisi nagu sokke. Tema eelviimane tüdruksõber näis kannatavat vaimsete häirete käes ja Judas saatis ta tagasi koju, kus tüdruk mõne aja pärast enesetapu tegi. Natukese aja pärast määritakse kõigest okultistlikust huvitatud Judasele osavalt kaela surnud mehe "kummitav" ülikond. Natukese aja pärast selgub, et kummitus on täiesti olemas ja ei kellegi muu kui surnud tüdruku hüpnotisöörist kasuisa oma ning tema plaanidesse kuulub kätte maksmine tüdruku asjatu surma eest.
Enne lõppu saab kõvasti kärtsu, mürtsu ja märulit. Ükski asi pole nii nagu ta pealtnäha paistab. Sisse segatakse kõvasti vägivalda, intsesti ja pedofiiliat. Verd pritsib päris kõvasti. Lõpus kui tolm maha langeb ajab happy end südame läikima.
Nagu papagi ammutab Joe Hill kõvasti inspiratsiooni ameerika popkultuurist, eelkõige raskemast rokist, olles oma isast generatsiooni võrra pädevam (loe: tänapäeva lugejale tuntumatest bändidest pajatav). Tõlkija järjekindlus laulunimede tõlkimisel oli algul naljakas, pärast vastik. Nirvana "Ma vihkan ennast ja tahan surra" ja AC/DC "Kui sa tahad verd, siis sa saad seda", wtf tahaks selle peale öelda. Muidu oli tõlge küllalt korralik, mis tähendab seda, et ei häirinud, kui mõned silmaga nähtavad lollused välja jätta (parim näide: Pied Piper oli tõlgitud vilepillipuhuja Piediks ja tärniga oli alla toodud selgitav märkus et nii nimetatakse läänes Hamelni rotipüüdjat). Sai lugeda küll ja väga ei häirinud, sest need lollused olid küllalt harvad.
Peale lõpetamist oleks isegi "4" pannud, aga peale kerget settimist on hindeks siiski "3". Nii vana Kinga moodi oli see asi, tahaks ikka seda omapära ja värskust, millest lühijutud aimu andsid.